30-04-2014, 11:49 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 30-04-2014, 11:54 AM ja muutjaks oli taavi.)
tina ja plii suhe on väga oluline (50/50 on selline, millega ei saagi midagi eriti teha, normaalne suhe on 60/40 ja hea oleks, kui seal oleks ka protsent hõbedat sees), sellest sõltub tina sulamistemperatuur (eutectic punkt: http://en.wikipedia.org/wiki/Eutectic_system). Tina peale jahtumist ei ole poolkõva vaid kohe peale 183 kraadi pealt allatulemist on kõva. Samuti tänapäeval plii on mürgine(no eks ta oli enne ka mürgine muidugi), müüakse pliivaba tina.. enimkasutatav on SAC305, ehk tina 96,5%, hõbe 3% ja vask 0,5%, selle sulamistemperatuur on 217 kraadi, aga temal on komme olla rabe ja paar kraadi on poolkõva. Ise soovitan kasutada multicore firma traati, seal on vase jootmiseks õige räbusti sees juba, aga hind rulli kohta jah on umbes 50 eurot.
Tänapäeva kolbe mitte mingil juhul kraapida ei tohi viiliga, kuna vedel tina on väga söövitav (pane näpp vedela tina sisse kui ei usu
), ja ta ampsab vaske mõnuga. Tänapäeva kolviotsad eri tootjatel on erinevad loomulikult, kuid sisu on vask, peal on teras nikkel ja siis "salajased" metallid veel, et teha see vastupidavald. Kahjuks ei tea odavate kolbide kohta, ilmselt neil nii keeruline see pole, kuid ka need on kaetud oksüdeerimist vähndava kihiga. Jootmiseks kasutatakse räbustit, tänapäeval on vedelal kujul saada, igasugused veneaegsed pastad kõlbavad vaid siis, kui on palju aega ja lähedal pole kuskil plastmassi, mis sulama hakkaks. Õige räbusti valik on ääretult tähtis, enamasti tuleks kasutada vähe kallimaid (kahjuks jään hetkel keemilise koostise osas hätta, kuid kampoli laadsed nad on, kuid aeg ja materjalitööstus on kõvasti edasi arenenud).
Õige töövõte on selline, et kolb kuumaks (mitte üle 450 kraadi ots), joodetav detail katta räbustiga, kolb vastu detaili ja kohe ka tinatraat komponendile selga. Kolvi otsas tina olema ei pea. seejärel kohe eemaldad kolvi ja ongi tehtud. enamasti, kui on tegu juhtmete ja klemmidega, siis 25W kolbist on rohkem kui küll, aga kui suure ots liiga suur pole, siis eriti vahet pole.
taavi@ igapäevane töö sisaldab endas ka poole millimeetrise vahega elektroonikakomponentide käsitsi jootmist.
Tänapäeva kolbe mitte mingil juhul kraapida ei tohi viiliga, kuna vedel tina on väga söövitav (pane näpp vedela tina sisse kui ei usu
), ja ta ampsab vaske mõnuga. Tänapäeva kolviotsad eri tootjatel on erinevad loomulikult, kuid sisu on vask, peal on teras nikkel ja siis "salajased" metallid veel, et teha see vastupidavald. Kahjuks ei tea odavate kolbide kohta, ilmselt neil nii keeruline see pole, kuid ka need on kaetud oksüdeerimist vähndava kihiga. Jootmiseks kasutatakse räbustit, tänapäeval on vedelal kujul saada, igasugused veneaegsed pastad kõlbavad vaid siis, kui on palju aega ja lähedal pole kuskil plastmassi, mis sulama hakkaks. Õige räbusti valik on ääretult tähtis, enamasti tuleks kasutada vähe kallimaid (kahjuks jään hetkel keemilise koostise osas hätta, kuid kampoli laadsed nad on, kuid aeg ja materjalitööstus on kõvasti edasi arenenud). Õige töövõte on selline, et kolb kuumaks (mitte üle 450 kraadi ots), joodetav detail katta räbustiga, kolb vastu detaili ja kohe ka tinatraat komponendile selga. Kolvi otsas tina olema ei pea. seejärel kohe eemaldad kolvi ja ongi tehtud. enamasti, kui on tegu juhtmete ja klemmidega, siis 25W kolbist on rohkem kui küll, aga kui suure ots liiga suur pole, siis eriti vahet pole.
taavi@ igapäevane töö sisaldab endas ka poole millimeetrise vahega elektroonikakomponentide käsitsi jootmist.