15-08-2014, 00:15 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 15-08-2014, 00:23 AM ja muutjaks oli Kombimiis.)
Tuleb tõdeda et (kohati) kuulun vist kuskile gammaisaste seltskonda. Kuulun vist sinna Y põlvkonda.
Ei ole mina nii kõva sõjasangar nagu minu vanaisa, kes kõige kiuste elas kõrge eani (90), olles oma käega ehitanud kaks maja, kõrvalhooned, garaaži ja kaks suvilat. Eesti aja mees, oskas kõike. Alates argistest aiatöödest, labasest peediteost kuni (väike)laste hoidmiseni-õpetamiseni välja. Pajupilli tegu oli 5 minuti töö, koos õllepausidega. Tegid vanaemaga pinsilisa geodeetidena, puunikerdamine veel õllerahaks lisaks.
Ainukesena jäi nõrgaks tehnilistes huvides kuigi soetas minu avataris oleva auto, investeering enne rahareformi, et rubla kaotsi ei läheks. Lube ei omanud, õpetasin inimese omaenda autoga sõitma, 200m sirgjoones enda majani.
Isaga samamoodi. Pigem sinna puu/mööbli poole. Mõningased tehnilised huvid nooruses olid, kuni miilitsa sekkumiseni.
Seega ei jäänud mul midagi muud üle kui ise hakata vaikselt vaatama. Lihtsamate sõlmede osandamine, remontimine uute varuosadega, komplekteerine. Mitte et ma tituleeriks ennast mingiks oskajajaks meheks kes rebiks Ufaa mootori soolikad lauale laiali koheselt või poolitaks JAWA mootorit kuuri all mängleva kergusega aga hätta ei jää. D ja V seeriat on edukalt lahatud ja kokku laotud millalgi minevikus.
Sugulasega sõitsime sujuvalt Kopikaga mööda alevit ning ümbruskonnas ringi (jaoskonnaga alev), vahel ujuma. Vahelduseks ülalmainitud Kombiga. Sain mehise trahvi, entusiasm autosõidu ees haihtus.
Aastaid hiljem, hakkasime hunniku sõpradega suure hurraga lihtsalt huvist kunagi survelaagririkkega Kombit osandama-remontima-sõitma, kuna rappest Kavarossist ei hakanud jõud üle. "Tegema" ühesõnaga. Õppisin küll kulbikerijaks (kokaks) aga kriis tegi (kahjuks/õnneks) oma töö ning valisin erialaks midagi autodega seoses, automaalriks. Tõusikute uhkemaid tõlgu ja "müügikaid" on timmitud oma olematu staaži juures liigagi palju.
Ütleme nii et hätta ei jää, oskan kõike natuke- sombuses detsembris on viimase kahe tikuga metsas tuli üles tehtud ja ööbitud, enda tehnikat ning selle pinnakatet tunnen, peedi-õlle saan käima, puud lõhutud, mugula mulda, kõhu täis. Liibukaid ei kanna, S-seeriast (tänapäevast) poppi-idiet ei kuula.
Nutiseadmetega vast saan kah hakkama.
Pea poolest oleks võinud gümnaasiumi lõpuni teha ja "ülikooli" edasi minna aga lõin käega. Justnimelt käega, sain aru lõpuks et mulle isiklikult meeldib käega midagi teha. Näha reaalset tulemust või tööd oma protsessides. Päeva lõpuks midagi käega katsutavat, mitte Exeli tabelit arvuti ekraanil. Et on tehtud tööd, mitte võngutatud õhku.
Ja mitte paha pärast aga ksf Raudpats, eks su pojal olid ehk muud huvid Rakveres...
Mingi segasevõitu infomüra talletan siia minagi...
Edit: Tahtsin lisada et ega ma väga noor pole enam aga vaadates kuidas osad mu eakaaslased maadlevad higimull otsaees nii ajuvabade argiste probleemiega siis saab vaid iseendal kätt suruda ja tunnustada et kahe kõrva vahele on midagi siginenud.
Ei ole mina nii kõva sõjasangar nagu minu vanaisa, kes kõige kiuste elas kõrge eani (90), olles oma käega ehitanud kaks maja, kõrvalhooned, garaaži ja kaks suvilat. Eesti aja mees, oskas kõike. Alates argistest aiatöödest, labasest peediteost kuni (väike)laste hoidmiseni-õpetamiseni välja. Pajupilli tegu oli 5 minuti töö, koos õllepausidega. Tegid vanaemaga pinsilisa geodeetidena, puunikerdamine veel õllerahaks lisaks.
Ainukesena jäi nõrgaks tehnilistes huvides kuigi soetas minu avataris oleva auto, investeering enne rahareformi, et rubla kaotsi ei läheks. Lube ei omanud, õpetasin inimese omaenda autoga sõitma, 200m sirgjoones enda majani.
Isaga samamoodi. Pigem sinna puu/mööbli poole. Mõningased tehnilised huvid nooruses olid, kuni miilitsa sekkumiseni.
Seega ei jäänud mul midagi muud üle kui ise hakata vaikselt vaatama. Lihtsamate sõlmede osandamine, remontimine uute varuosadega, komplekteerine. Mitte et ma tituleeriks ennast mingiks oskajajaks meheks kes rebiks Ufaa mootori soolikad lauale laiali koheselt või poolitaks JAWA mootorit kuuri all mängleva kergusega aga hätta ei jää. D ja V seeriat on edukalt lahatud ja kokku laotud millalgi minevikus.
Sugulasega sõitsime sujuvalt Kopikaga mööda alevit ning ümbruskonnas ringi (jaoskonnaga alev), vahel ujuma. Vahelduseks ülalmainitud Kombiga. Sain mehise trahvi, entusiasm autosõidu ees haihtus.
Aastaid hiljem, hakkasime hunniku sõpradega suure hurraga lihtsalt huvist kunagi survelaagririkkega Kombit osandama-remontima-sõitma, kuna rappest Kavarossist ei hakanud jõud üle. "Tegema" ühesõnaga. Õppisin küll kulbikerijaks (kokaks) aga kriis tegi (kahjuks/õnneks) oma töö ning valisin erialaks midagi autodega seoses, automaalriks. Tõusikute uhkemaid tõlgu ja "müügikaid" on timmitud oma olematu staaži juures liigagi palju.
Ütleme nii et hätta ei jää, oskan kõike natuke- sombuses detsembris on viimase kahe tikuga metsas tuli üles tehtud ja ööbitud, enda tehnikat ning selle pinnakatet tunnen, peedi-õlle saan käima, puud lõhutud, mugula mulda, kõhu täis. Liibukaid ei kanna, S-seeriast (tänapäevast) poppi-idiet ei kuula.
Nutiseadmetega vast saan kah hakkama.
Pea poolest oleks võinud gümnaasiumi lõpuni teha ja "ülikooli" edasi minna aga lõin käega. Justnimelt käega, sain aru lõpuks et mulle isiklikult meeldib käega midagi teha. Näha reaalset tulemust või tööd oma protsessides. Päeva lõpuks midagi käega katsutavat, mitte Exeli tabelit arvuti ekraanil. Et on tehtud tööd, mitte võngutatud õhku.
Ja mitte paha pärast aga ksf Raudpats, eks su pojal olid ehk muud huvid Rakveres...
Mingi segasevõitu infomüra talletan siia minagi...
Edit: Tahtsin lisada et ega ma väga noor pole enam aga vaadates kuidas osad mu eakaaslased maadlevad higimull otsaees nii ajuvabade argiste probleemiega siis saab vaid iseendal kätt suruda ja tunnustada et kahe kõrva vahele on midagi siginenud.