[viplala]

Kui elektronid väljuvad süütepoolist, tekib keskelektroodi ja külgelektroodi vahel pingeerinevus. Elektrivoolu ei teki, sest nende vahel olevad kütus ja õhk toimivad isolaatorina. Kui pinge kasvab, siis hakkab see muutma elektroodide vahel olevate gaaside struktuuri. Kui pinge ületab gaasi dielektrilise tugevuse, siis gaasid ioniseeruvad. Ioniseeritud gaas seevastu on elektrijuht ja võimaldab elektronidel ühelt elektroodilt teisele jõuda. Süüteküünlad vajavad tavaliselt pinget vähemalt 12–25 kV selleks, et korralikult töötada, kuid pinge võib tõusta 45 kV-ni. Vananedes tekib süüteküünaldes kõrgem pinge, mistõttu tekkiv säde on kuumem ja kestab kauem.

Elektronide voog tekitab elektroodide vahe ületamiseks sädekanali. Temperatuur kanalis tõuseb 60 tuhande kraadini. Suur kuumus sädekanalis sunnib ioniseeritud gaasi väga kiiresti laienema ja toimub väike plahvatus. Seda plahvatust on plõksuna isegi kuulda. Olemuselt on see pisitilluke välk ja kõuemürin.

Suure kuumuse ja rõhu tõttu gaasid reageerivad omavahel ja niimoodi tekitab säde väikese tulekera. Gaasid süttivad ja põlevad edasi juba ise, kõrvalise abita. Tulekera suurus oleneb gaaside keemilisest koostisest elektroodide vahel ja õhuvoolu kiirusest põlemiskambris sädeme tekkimise ajal.
/wiki/


Inimene tavaliselt ei ole suuteline väga ära kuulma, kas näiteks iga kümnes litakas jääb silindris vahele või mitte. Vale elektroodi vahe võib põhjustada nn ülelöömise, või nõrga sädeme, mille puhul segu silindris ei sütti ja plahvatust ei toimu. Ei ole võimalik, et plahvatus toimub aga tänu sädemele venib nagu tatt, ning klapid jõuavad enne lahti minna, kui plahvatus otsakorrale saab.
Plahvatuse leviku kiirust reguleerivad teised tegurid. Küünla ülesanne on segu süüdata. Ja sealt edasi on kaks varianti, see kas süttib või mitte.