[Basilio]

Mul tekib muidugi mõne eelkõnelejaga siinkohal küsimus, kuidas on võimalik sattuda autoga juhitavuse poolest ohtlikku olukorda, kui ei ole jääd, ega lund ?

Tühi, ja kõrge "tordikarp" vähe järsemas kurvis, roolis noorepoolne tihend, kes ootas sõiduautoga sarnaseid sõiduomadusi. Ei ole ka välistatud, et auto oli varem avarii läbi teinud ja nurgataguses töökojas kuvalda ning kellegi ema abiga sõidukõlbulikuks tehtud. Kohutavalt kipakas riist! Töö juures pisiasjad kedagi ei huvitanud. Anti kätte ja sõida! Hiljem, kui trikid teada, probleeme väga ei olnud. Siiski õnnestus kogu ettevaatusest ja tasakesi sõitmisest hoolimata ühel tuisusel talveõhtul kaks korda sattuda olukorda, kus teele jääda aitas ainult "Taewa Wäggi". Ühel korral pirueti ja lumepilvega, kuigi kiirust essugi ei olnud, 50-60 km/h ehk. OK, ilm oli ikka ekstreemne ka, libe ja tuisuvaalud poolpõiki üle tee. Hea küll, võibolla olen keskmisest shitem juht. Pole ennast Schumacherina välja pakkunudki. Aga samal reisil (Pärnu-Sangaste-Valga-Pärnu) oli ka moment, kui Valgas tõusul koha pealt ära ei saanud. Meelitasin kuidas oskasin, ei midagi. Teised autod ümberringi läksid nagu muuseas minema, ei probleemi. Oli suvalisi ronte, suvaliste trööbatud papudega. Tööautol korraliku mustriga naelikud all ja peale kriipimise mitte essugi. Ootasin, kuni kõik tühi oli, libistasin kanakuudi ettevaatlikult mäest alla, pöörasin ringi ja võtsin hoogu. Siis sain kuidagi üles. Sellest fenomenist pole siiani päriselt aru saanud, aga minu mälestustes on see kõige sandima teelpüsivusega auto maailmas. Isegi vanamehe suverehvidega 2101 oli talvel kübe parem(tol ajal kui sellega sõitsin, oldi siinmaal talverehvidest ainult kuulnud, et on olemas).