[rnx69]

Huvitav teema

Enne edasi arutlemist on vaja teada, kas:
1) silinder on õhk või vesijahutusega?
2) tegemist on ühe või mitmesilindrilise mootoriga?
3) eesmärk on tarbida maksimaalse koormuse juures või pigem harju keskmise kolmandikkoormuse juures üksikute maksimumkoormuse tippudega?
4) hoida iga hinna eest originaalsust või optimeerida kulusid?

Mõõtude alusel tundub tegu olevat suuremakubatuurilise sõiduautomootoriga, mida kirjelduse järgi vaid ilusate ilmadega pruugitakse. Vahel ka sihtotstarbeliselt  Kulud võiks püsida kontrolli all. Kui läks mööda, siis on ka alljärgnev asjatu.

Säärasel juhul mina ei kahtleks uute rõngastega kokku ladumast, kui rõngad soontes liigse lõtkuga ei ole. Ühe kümnendiku lõtku kolvi ja silindri vahel elab sisepõlemismootor üle, kui tegu pole just nüüdisaegse kõrgelt forsseeritud mootoriga, millel olematu pinnaga kolvihõlmad. Paar kümnendikku paneb juba kolvi mütsuma ja pikka pidu säärasel mootoril pole (loe: sadu tuhandeid ikka ei sõida). Ning kogu võimalikku võimsust kätte ka ei saa, osa kaob mütsumisse ära.

Igasugused pinded on pigem laboriteema, kui kodunokitseja saadavuses. Aga kõike võib muidugi teha, kui tahtmist ja ressurssi on...

1) Silinder on vesijahutusega
2) Silindreid on 4
3) Tarbimisel pigem 75% koormust, vahepeal võib koormus kasvada ka suuremaks
4) Originaalsus pole eesmärk, tight budget võimalusel on

Ei hakka salatsema - tegu on ühe 80-te algusest pärit kaheliitrise Opeli CIH mootoriga. Minuni jõudis see mõningal määral ümber ehitatuna juba, seisukord lahti võttes polnud kõige hullem, seega tekkis mõte see lisaks uute tihendite-rõngaste-saaledega kokku pannes ka pisut teise suunitlusega tarbimist arvestades mugandada.

Hetkel siis on käes:
2.0E plokk, hiljuti üle puuritud remontmõõtu.
2.0 viimases remontmõõdus ning üsna võssa lihvitud väntvõll (leidsin 1.6 mootori doonoriks, mis ootab äratoomist ning kust saab loodetavasti komplekti sepistatud kepse ning kergema ja toorikuks loodetavasti sobiva sepistatud väntvõlli)
2.2E plokikaas koos stock sisuga.
2.4 väljalaskekollektor
85 KW Family II mootorilt pärinev sissepritsesüsteem
Lühemaks tehtud 3.0 sisselaskekollektor
Mootor oli sellise komplektina käinud talve jäärajal ning jõudu oli umbes 6500 pöördeni eelmise omaniku jutul jätkunud.

Plaanid:
Alumine ots korralikult tehase tükke kasutades kokku (kui vähegi võimalik neid kasutada on), võimalusel tükid omavahel tänapäevaste tolerantside piires ühte kaalu (kas kannatab korduvkasutada kolvisõrmi, osad arvavad, et annab, osad arvavad, et mitte?), väntvõll ise pidavat olema piisavalt rahuldavalt tehasest tasakaalus ning eraldi tasakaalustamist alla 7500 pöörde ei vajavat (?). Ploki pind lihvida 0.5 mm allapoole kolbe (soovituslik quench CIH mootoritele vanade ehitajate andmetel).

Õlipump 2.3 diislilt koos juurdekuuluvaga.

Plokikaane puhul aidata pisut kaasa väljalaskepoolsele voolavusele. Sisselase pidi olema OK as is. Lisaks võimalusel klapiajamit pisut kergemate osadega õnnistada (nukkvõll jääb ilmselt hüdrotõukuritega).

Nukkvõll kas Irmsheri 555 Manta GTE i200 pealt (kui õnnestub leida vähe kulunud võll ning uued mehhaanilised tõukurid) või siis sai põgusalt arutletud ka Ilmar Tuhaga võimalusest muuta mõnda olemasolevat nukkvõlli pisut kangemaks. Nukkvõll paika reaalse mootori järgi, mitte tehasemärkide järgi.

Pritse asemele kaks 40 DCOE karburaatorit (osa vajalikust kraamist sattus väga mõistliku hinnaga kätte ning lisaks tundub olevat Motronicu vähegi kangema nukkvõlliga koos tööle utsimine tõeline PITA)

Väljalaske osas ilmselt esialgu seesama väga hea voolavusega malmkolle ja 2" väljalase lõpuni välja.

Eesmärk oleks saada mootorist suurusjärku 125-135 hobust võimalikult mõistuspäraste investeeringutega ning seejuures peaks jääma see veel ka nii palju tarbitavaks, et vääne päris alla 3500 pööret ära ei kaoks. Kuna nukkvõll jääb kasutama hüdrotõukureid (tuli välja, et mehhaanilisi ei suudeta enam varuosana koha pealt pakkuda ning interneedusest tellides lisandus komplektile pea samapalju saatmist) ning alumist otsa meeletult modifitseerida plaan pole, siis maksimumpöörded peaks jääma alla 7000, ideaalis ca. 6800 kanti. 

Pinnakate olekski siiski laboritöö, mitte mingi aerosoolis pakutav "imemögin"

Autost, mille vahel mootor loodetavasti lõpetab, on veel pisut vara rääkida, võimalik, et see mingi hetk ka siin foorumis kajastust leiab ning ühel hetkel ka talverallil või loodetavasti taastoimuval tähesõidul uudistajatele kaeda on.