[pen.skar]

1880 aastast majas elatud kümme aastat peale savi-liiva-klaasikildudest laetäite väljavahetust. Ülakorrusel nn. teenijatoas oli  keskseinale toetuv põrand  oma 15 cm kõrgem kui äärtes- niipalju sajandiga mängis täispuit madalamaks. Villa paremaks ei pea siiski. Hiired elavad-paljunevad seal hästi. Ühest kohast sai avatud ja villa nagu polnudki eriti enam- junnideks veeretatud töökate üüriliste poolt. Ülal nüüd kütmisega vähem muret- tuleb läbi põranda, oma + 10 ikka sees.
Häiriv on muidugi suurem läbikostvus- iga sussilohin  kuulda. Selle vastu abi- jätan raadio tasa mängima. Väga vanad uksed tuli ka välja vahetada- hakkasid pooma. Seljaopist paranev poeg praegu hädas- ta sai 3 cm pikemaks ja uued, madalamad ukseaugud riivavad seitlit. Pole hullu, küll ta varsti painduma hakkab.
Minu arvamus- kus maja sündinud liiva-savitäitega- las olla, seal kõik paika loksunud. Ei tasu üllatada teda kaasaegsusega- hakkab uus kohanemine peale. Iseasi, kuipalju elupäevi sellisele majale enam jätud- papp-, põhk-, "võileivad" asemele tulemas. Need majad, mis akudrelliga kokku keeratud saavad- ikka kaasaegsetest materjalidest teha. Mingi aeg oli linaluu saadaval- oli küll ütlemata hea täitematerjal.
Hallistes vallamaja kõrval oli aastakümneid tulekahjujäänus püsti. Proua Aino ei tahtnud uskuda, et maja tal põleb, kui üles aeti kustutajate poolt. Jämedad laetalad ja liiv ei lasnud tuld-suitsu alla. Alles eterniidipaugud panid teda asja tõsidusse uskuma. Nüüdse varemed lihtsam koristada- plekk, veetorud rulli ja koskisse, manitou laadib paar kallajat ka täis. Plats puhas.