[Marko]

Kas Sa oled sündinud enne 1980. aastat? 

Kui jah, siis loe palun edasi! 
Sa oled sündinud pärast 1980. aastat.... 
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru! 
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie, kes me oleme sündinud 50/60/70-ndatel
aastatel, oleme ikka veel elus? 
Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS? 
Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla. 
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa
kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid. 
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti
oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada. 
Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid,
siis said nad haiget. 
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal
püsida. 
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast 
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist. 
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast
limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta. 
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti
suhu. 
Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid. 
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka
sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike. 
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks,
kuidas seda ise lappida. 
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui
tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja
mobiiltelefone meil ka ei olnud. 
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku 
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis enne
helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas. 
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks. 
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi. 
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d,
Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad! 
Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi lõbusat
lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada
(nupud olid ainult aparaadi küljes). 
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse. 
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord
saime lisaks veel jalaga tagumikku. 
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist
nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima.
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga
palle, ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et
olime unustanud pidurid... 
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi
mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima
pettumusest üle saama. 
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu
asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate
koosolekul. Õpetajal oli alati õigus! 
Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist ei
saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt
terve päeva natuke näljasem kui teised! 
Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka. 
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas. 
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle
järele, aga ei ostnud sind välja.
Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud
end peita. 
Me olime vabad, mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime.
Pidime õppima sellega toime tulema. 
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada,
uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna ning ei häbene tagajärgi. 
Kas SINA kuulud ka nende hulka? 
ÕNNITLEN! 
ME OLIME KANGELASED! 
Kas Sina oled sündinud pärast 1980. aastat? Sa oled ääretult visa, kui loed ikka
veel edasi, mis? 
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane
Kui ma olin laps, viisid vanemad mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde.
Nende kooliks oli üks külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge. Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid.
Hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka tualettpaberit.
Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev!
Lisaks veel raiusid nad puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki kuna toiduaineid polnud saada, sest kõik saadeti kohe rindele.
Vabal ajal jõudsid nad veel tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda, kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema.
Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ma aru ei saa.
Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui raske minul omal ajal oli! Kuigi, ...nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks... enda ümber praegust noorsugu nähes tuleb kõhedus peale!
Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias! Mul on ebamugav seda öelda, aga ma pean: teie, tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda, mis teil on!
Kui mina olin laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele raamatukokku ning tuhlama seal kataloogides ja raamaturiiulitel! E-mailist polnud keegi kuulnud! Kui ma tahtsin kellelegi kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit läbi linna, vastumäge, keset talve ja tuisku, postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi rohkem, kuni minu kiri jõudis adressaadini!
Ma parem ei räägigi MP3-dest või Kazaast! Kui ma tahtsin saada muusikat, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles muusikapoodi ja varastama musti grammofoniplaate, riskides otse vastikute müüate silme all oma auga. Või siis ootama terve päev, et saaks kassettmakile lindistada muusikat raadiojaamadest "Ameerika hääl" või siis BBC-st, kusjuures seda kõike segati KGB poolt! Ja saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGB-st veel hullem!
Tahate veel kuulda raskustest? Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie, võtta ja vaadata pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana, 25-aastase lõnguse juurde, kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri aastast 1955. Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja piirivalvurite spermast.
Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale õhtul külla, riputas kaela mingi luigesuled, jõi end täis odavast portveinist ning näitas trofeena saadud saksakeelset Naiste Pesu Kataloogi 1935. aastast Hitleri pildiga kaanel.
Ja kõik! Mingi muud pornot mul ei olnud!
Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte, automaatvastajat! Kui ma kuskile helistasin ja seal oli kinni, pidin jälle ja uuesti helistama, kuni kellegi kätte sain. Ja ma ei kurtnud!
Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi mulle helistas, siis polnud mul õrna aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes!
Vanemad mingi idiootse ülesandega, klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis teemat arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette!!! Pidin võtma toru ja riskeerima, mu daamid ja härrad!
Polnud mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie Playstation, polnud 3D graafikakaarte! Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25. aastaselt töö juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must-valge pingpong! 5x5 sentimeetrisel monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku.
Kuid ma ei kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja, 8 tundi! Sel oli veel "Laevade pommitamine" ja "Asteroidide tulistamine". Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud. Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua kui murdusid sõrmed või said infarkti!
Kõik see oli nagu tõelises elus!
Kinodes ei olnud tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene - [piiks]s! Filmi ei näinud üldse.
Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm kanalit, mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest.
Teil on 100 kanalit, on porno, 2 kanalit ainult golfi, 5 - teisi spordialasid, 2 - ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas! Mina pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles.
Ja kui ilmus TV näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul! Kas te raisad kuulete mis ma teile räägin Ma pidin ootama TERVE NÄDALA, et näha ühte viletsat multifilmi! Just nii! Ma räägin sellest juba terve tund Te saate kõik liiga kergelt kätte! Olen kindel, et te olete jalataldadest juusteni rikutud! Te poleks 1970. aastal 5. minutitki vastu pidanud

Benny Hill Show
tõsine autoriteet ikka tema taotleb naera puruks. castro, putin, see noor paks korea tüüp, hugo chavez võiks sellise rindelaulude meeskvarteti teha . ''eeta den pabeedõõ'', '' s chevooo nachinajetsa roodina'' jne. lukashenka saadaks akordionil, usun et meie vene kultuurikeskuse müüks täis, pärast nad saaksid praamiga Helsingisse Stockmanni ette minna lisaeurosid teenima Rofl, ja puutja paneks mingit karate stiilis tantsu ning kankaani sõjaväepükstes ja palja ülakehaga +5 Ja et asjale pidulikkust lisada, lendab refrääni ajal kureparv üle kultuurimaja Kiievis tuleb suur vastuvõtmistseremoonia. Luka vohmib kalamarja, puutja saabub pidulikult kure seljas nagu nils holgersson, chavez silitab teenijatüdruku seelikualust, see paks korea tüüp räägib kogu aeg midagi, aga keegi ei saa aru, mida ta räägib. Iraani pealik koogutab kusagil nurgas vaiba peal ja palub kalamarja, käraka ning naiste eest allahilt andestust. Kõlab nagu mõne rajuma peo lõppvaatus mõnes kalamaja joomapunkris