[Basilio]

Selleks ei pea olema vindine sell ja kakerdama. Ohvriks võib olla ka suvaline mööduja, laps näiteks. Ebameeldiv on ka mõne peni komme möödujaid ehmatada. Võrkaed muideks ei pane peni aru saama, et tema piirkond sellega lõpeb, sest see paistab läbi. Nii ta käib selle ääres märatsemas kui keegi liigub. Naabri koertega läbitud etapp. Alles umbne plank tõi rahu maa peale.
Koerte agressiivsus on peale tõuomaduste ja isikliku iseloomu ka tugevasti kasvatuses kinni. Enamus koeraomanikke ei suvatse ennast karjajuhina kehtestada ja imestavad, miks koer on närviline, tige ja ei kuula sõna. Või valib ise, kellele lambist kallale minna, kellele mitte. Kui karjajuhti koera arvates pole, on ta sunnitud selleks ise hakkama ning olukordi oma mõistuse järgi lahendama. See on aga inimeste keerulises ühiskonnas talle selgelt ülejõu käiv ülesanne. Ma ise sain targaks ka alles kolmanda koera pidamise ajal juhuslikult kätte sattunud materjale lugedes. On selliseid pisiasju, mida ei oskaks tähelegi panna, aga penile on need olulised signaalid n.n. "karjaõigusest".
1. Kitsast kohast läheb karja juht esimesena läbi. Kui paljud lasevad koera enda ees aiaväravast läbi? Ilmselt enamus, sest nii on ju mugavam. Ei pane ju koer enda järel väravat kinni. Koer saab signaali "Sina oled boss".
2. Karja juht sööb alati esimesena. Kui paljud annavad koerale enne süüa, et see kiunumisega peremehe lõunat ei segaks? Ilmselt jälle enamus, sest nii on jälle mugavam. Koer saab jälle signaali "Sina oled boss".
3. Karja juht vastab alati väljakutsele ja paneb piiride kompija või rivaali alati paika. See on n.ö. karjajuhi kõlblikkuse test, mida aeg ajalt läbi viiakse, sest juhtki võib vanaks või muidu hädiseks jääda. Kui paljud lasevad mõnikord laiskusest või nunnutamise vaimus koeral endale "pähe istuda"? Arvata on et jälle üsna paljud. Siit saab peni omale lausa krooni pähe ja hakkabki ennast juhiks pidama. Ta võib pereliikmetesse edasi sõbralikult suhtuda, aga juba teises rollis. Kui kellegi arvamus tema omaga konflikti läheb, siis näidatakse hambaid. Parim viis penile füüsilist üleolekut näidata ei ole peksmine, nagu mõni arvab, vaid turjast õhku tõstmine ja raputamine. Nii karistab ema kutsikaid ja see on koerale stx solvav. Kui üritab ikkagi hammustada, siis kolakat. Ja oh imet, peni on mõneks ajaks madal nagu muru. Loomakallistaja jaoks tundub see sadismusena, aga tegelikult on peni asjade käiguga väga rahul. Karjal on tugev juht kes teeb kõigile tuule alla ja reeglid on paigas. Kõik on turvaline. Mina mürasin peniga profülaktika mõttes paari nädala tagant, miinimum korra kuus. Ei teinud miskeid vägitükke ega koerale haiget, aga andsin selgelt tunda, et olen jõu poolest kõvasti üle. Sellest piisas.
See mida paljud koeraomanikud peavad teadmatusest koerale õnneliku põlve pakkumiseks, muudab koera tegelikult õnnetuks ja närviliseks. Tal ei ole karja juhti ja seega ka turvatunnet. Arvatakse aga et kutsika võtmisest ja söötmisest on küll...
Targemad võivad selle jutu ümber lükata kui soovivad, aga ise olen saanud neid soovitusi rakendada ja toimivad.
P.S. Korraliku aia peaks ikka ehitama, kasvatusmeetodite rakendamisest üksi jääb kaasinimeste ohutuseks väheks. Eriti siis kui juht pildilt ära on.