04-05-2004, 12:01 PM
Lahtivõetavalt kokkupanemisest.
See vasemääre on üsna kallis asi, kuigi minu arvates parem kui tõrv (peale suusatõrva olemas ka spetsiaalne keermetõrv) ja muud konsistentsed määrded (LITOL, tavott resp solidool jms).
Omadest kogemustest \"vanarauaga\" tean, et mis omal ajal solidooliga kokku pandud (30-40 aastat ja enam tagasi muud \"mögi\" saada polnud), see ka ludinal lahti tuleb reeglina. Sama lugu, kui kokku pandud tõrvaga. Nt 1927. aasta statsionaar-petroolimootori (ajanud ringi tellisetehast) poldid keerasin kõik väikese jõuga lahti - viimane omanik oli hoolsalt tavotiga kõike määrinud 1960tel...
LITOLi eelis solidooli ees on, et ta ei tahkestu (loe: ei kaota määrimisomadusi) aja jooksul, kuid (väikest jõudu kasutades)annab lahti ikka võtta. Kuuma ei kannata ükski konsistentne määre ega tõrv (ajapikku sulab välja), kuumades kohtades peaks kasutama siiski vasemääret. Kui asi ei saa ekstreem-tingimusi (varju all seisev vanasõiduk), siis vast ei juhtu LITOLIga midagi.
Mina olen seni kasutanud kokkupanemisel LITOLi; kui asi läheb mootoriteni/väljalasketorustikeni, eks siis peab vasemäärde võtma, sest seal vaja kuumataluvust jms.
Igatahes viimased 10 aastat ei ole ma NIISAMA enam ühtki keermesliidet kokku pannud.
Roostes/kinniste asjade lahtivõtmisest.
Kunagi aastaid tagasi (kui Lääne mödid hakkasid alles levima) mässasin ühe liite korral mitmeid kordi tulutult nii tavalise vedela õliga (mida olin teinud 1980tel vaheldumisi kokakoola ja BSKga) kui ka WD40ga, seni kuni sõber soovitas MoS2e. Paari päevaga oli asi lahti. Sealt mu MoS2 usk
... mida on süvendanud asjaolu, et paar tõeliselt lootusetut asja, mille olen jätnud kuuks-kaheks MoS2ga likku, olen saanud ka lahti, erinevalt 1980tel aastatel BSKdega, kokadega jm asjadega pikalt leotatud asjadest.
See vasemääre on üsna kallis asi, kuigi minu arvates parem kui tõrv (peale suusatõrva olemas ka spetsiaalne keermetõrv) ja muud konsistentsed määrded (LITOL, tavott resp solidool jms).
Omadest kogemustest \"vanarauaga\" tean, et mis omal ajal solidooliga kokku pandud (30-40 aastat ja enam tagasi muud \"mögi\" saada polnud), see ka ludinal lahti tuleb reeglina. Sama lugu, kui kokku pandud tõrvaga. Nt 1927. aasta statsionaar-petroolimootori (ajanud ringi tellisetehast) poldid keerasin kõik väikese jõuga lahti - viimane omanik oli hoolsalt tavotiga kõike määrinud 1960tel...
LITOLi eelis solidooli ees on, et ta ei tahkestu (loe: ei kaota määrimisomadusi) aja jooksul, kuid (väikest jõudu kasutades)annab lahti ikka võtta. Kuuma ei kannata ükski konsistentne määre ega tõrv (ajapikku sulab välja), kuumades kohtades peaks kasutama siiski vasemääret. Kui asi ei saa ekstreem-tingimusi (varju all seisev vanasõiduk), siis vast ei juhtu LITOLIga midagi.
Mina olen seni kasutanud kokkupanemisel LITOLi; kui asi läheb mootoriteni/väljalasketorustikeni, eks siis peab vasemäärde võtma, sest seal vaja kuumataluvust jms.
Igatahes viimased 10 aastat ei ole ma NIISAMA enam ühtki keermesliidet kokku pannud.
Roostes/kinniste asjade lahtivõtmisest.
Kunagi aastaid tagasi (kui Lääne mödid hakkasid alles levima) mässasin ühe liite korral mitmeid kordi tulutult nii tavalise vedela õliga (mida olin teinud 1980tel vaheldumisi kokakoola ja BSKga) kui ka WD40ga, seni kuni sõber soovitas MoS2e. Paari päevaga oli asi lahti. Sealt mu MoS2 usk
... mida on süvendanud asjaolu, et paar tõeliselt lootusetut asja, mille olen jätnud kuuks-kaheks MoS2ga likku, olen saanud ka lahti, erinevalt 1980tel aastatel BSKdega, kokadega jm asjadega pikalt leotatud asjadest.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.