[Väravamehaanik]

Kunagi läksin ühte väga vähe sõitnud Volgat ostma, raha küsiti konkreetne summa, vaatasin auto üle ja hakkasin raha maksma, siis selgus, et esimesele ostjale ei saa ju küll müüa, äkki keegi pakub rohkem. Üritasin oma imestust varjata ja pärisin, et miks siis täpne hind öeldi, selgus, et muidu ei tulda ju vaatama ja ei saa enampakkumist teha... Rumal inimene, ma oleks kliendikeskse lähenemise korral talle taskust ka kümme korda suurema hinna sularahas kätte andnud. Pärast saatsin kiusu pärast sõpru sinna targa näoga kaupa tegema ja ise itsitasin põõsas kui sõbrad kosmilisi pakkumisi tegid ja müüjal isu suureks ajasid. Seega olen ka mina piisavalt ebameeldiv inimene.
Oma asju, millest jõud enam üle ei käi olen jaganud sõpradele ja kui neil on vaeva ka millegagi tasuda olnud, siis on ka midagi antud. Suur hinge mure seisabki selles, et kui tehnikaga on palju vaeva nähtud, siis tegelikku hinda ei saa selle eest kunagi, pigem siis juba anda sellele, kes sellest tõsist rõõmu tunneb.
Iseasi on muidugi ärilisel kaalutlusel soetatud või müüdud varaga, see ei saagi hinge külge kasvada.
Olen jätnud ka mitmeid väga unikaalseid ja haruldasi liikureid odavalt soetamata, just põhjusel, et suheldes eelmise omanikuga ei tekkinud vajalikku tunnet. Iga vana asjaga kaasneb mingi aura või maagia ja mul pole teiste inimeste probleeme kaasa vaja.