[Jarmo]

Roy & Reno Peretto 1949 Mercury

Sattusin põnevale autole ja mõtlesin kohe, et see on huvitav materjal jagamiseks, sest tänapäevases vaates on see väga hea näide traditional kustom'ist, 
teisalt juba selle auto valmimisel oli see toonaste kategooriate järgi radical full custom, kuigi mitteentusiastile nägi välja nagu stock auto.

Alustan aga kerge taustajutuga hoopis veidi eemalt servast.

Customiseerimise algusaegadel kolme- ja neljakümnendatel oli customite ehitusel kandvaks ideeks tehasekujunduse täiustamine ja elegantsemaks muutmine. 
Näidete põhjal kirjeldades: eemaldati mõningaid liiste ja linke (shaved, nosed, decked), ümardati mõningaid nurkasid (rounded corners), silendati 
kerepaneelide liitekohti, uputati tulesid ja numbrimärke (frenching), madaldati katust (chopping) ja keret (sectioning), madaldati ka vedrustust 
kuid tagasihoidlikult ja tehti veel mitmeid muid trikke. Eesmärgiks oli more streamlined ja smooth'i ning hea flow'ga välimus. Võib öelda, et eesmärk 
oli ehitada maitsekalt. Ühtlasi oli peamine suund ka see, et üritati vaadata tulevikku ning püüti kasutada võimalikult uusi ja modernseid detaile ning ehitusvõtteid 
(tänapäevases traditional kustomiskenes jällegi pigem vaadatakse tagasi ning püütakse tabada just seda toonast perioodikorrektset traditional biiti). 
USA customiseerijate suureks eeskujuks olid tihti ka Euroopa sportlikud autod ja püüti oma projektidele ka nende pealt erinevat meeleolu üle tuua (näiteks 
sectioning oli üks põhiline selleteemaline võte).

Aastate jooksul kõik arenes muidugi omasoodu edasi ja juba viiekümnendatel läks moodi radikaalne customiseerimine tihtilugu isegi customiseerimise enese pärast. 
Paljuski dikteeris seda ka asjaolu, et autod osalesid ju näitustel ja auhinnad olid reaalselt motiveerivad ning mida rohkem inimesi su auto ümber sagis, seda suurem 
oli võimalus võita. Kuidas saada rohkem inimesi oma auto ümber sagima? Tee radikaalsemalt, et tähelepanu püüaks. Nii see kõik ongi arenenud - katuseid chopati 
jõhkramalt, autosid madaldati järjest lähemale maapinnale ja tehti igasuguseid muid võtteid, mis tõmbasid tähelepanu ja ühtlasi tekkis nii ka palju erinevaid suundi. 
Ühesõnaga - julgeti katsetada ja mindi "all out". 
Kui nüüd ajaloos tagasi vaadata, siis on tegelikult ka näiteks tänapäevane stancemaailma ränk camber vaid evolutsiooni tulemus, mis sai alguse ju juba 
kolmekümnendatel, sest püüti üksteist üle trumbata ja erinevaid võtteid aeti seeläbi järjest krehvtisemaks. Paljud asjad loomulikult olid toona ja on ka tänapäeval 
sellised, mille kohta võiks mingisuguse keskmise arusaama järgi öelda "maitsetu", kuid teisalt on maailmas nagunii alati olemas piisav hulk inimesi kes ehitavad 
maitsekaid asju ja hoiavad sellega nö klassikalise liini lippu lehvimas, kuid kõrvale ongi vaja ka inimesi, kes maitsekusest üleliia ei hooliks ja lihtsalt teeks sõgedusi, 
sest just see osa oma kontrastsuses ongi see, mis erinevaid stiile ja kultuure edasi arendab ning kindlustab, et kogu customiseerimiseteema ei stagneeruks.

Liigume sissejuhatusest nüüd tagasi vendade Roy ja Reno Peretto 1949 Mercury customi juurde. Praegu muidugi oleks õigem öelda kustom, sest "k"-täht tähistabki 
eelkõige just traditsionaalset customit, kuid toona (nelja-, viie-, kuue- jnekümnendatel) ei mõelnud keegi veel midagi traditsionaalsest ajajärgust, vaid oli lihtsalt 
custom ja K praegune tähendus on pigem tänapäevane kasutus (kuigi selle võttis kasutusele George Barris ja ka just lihtsalt cool'ima välimuse tõttu elik isegi 
sõna kirjapildist tehti ju custom ). 
PS! Mulle endale meeldib küll ka üleüldse palju seda k-varianti kasutada paljuski lihtsalt seetõttu, et see näeb cool välja, kuid kui kirjutan teemadest, siis kasutan 
nii c- kui k-versioone teadlikult ega paiguta neid kogemata.

Kaldusin taas kõrvale, jätkame uuesti Perettode autoga.
Nagu alguses öeldud, siis see custom on väga hea näide traditsionaalsest radikaalsest full kustomist, mille puhul on just näha see püüdlus jääda maitsekaks, kuid 
samas on kasutatud väga palju erinevaid ning ka hardcore'maks peetavaid customtrikke, et saavutada just sellist kergelt euroopa päritoluga sportlikuma auto 
meeleolu, kuid kiirel pealevaatamisel võib vähemtreenitum silm seda täitsa vabalt ka tehaseautoks pidada. Viimaste fotodena postitasin pildid ühest madalast, kuid kere 
poolest täiesti stock välimusega sama aasta Mercuryst, et oleks hea võrrelda (kui kedagi huvitab, siis see beež Merc on tuntud kui Tovar's Merc, väga ilus pill).

Vennad ehitasid autot vahemikus 1954 ja 1956 ning 1949 Mercuryt meenutab laias laastus vaid iluvõre ja spidomeeter, sest pea kõik muu on võetud kuskilt mujalt või ise 
tehtud.
Katus, kogu klaasiring ja uste ülemised osad on võetud 1953 Buick'i pealt (ühtede andmete kohaselt ka '52). Kere on streamline'ma look'i jaoks parajalt sectioned 
elik lihtsustatult öeldes on kerepaneelidest horisontaalselt riba vahelt võetud ja kere on nüüd seega madalam.
Mootorikate ja tagaluuk on nosed ja decked välimusega elik sheivitud ja ümardatud nurkadega, kuid esimese luugi lugu on konkreetse auto puhul veidi keerulisem: 
mootorikatte esiosa on '49 Mercury ja tagumine osa '53 Mercury pealt, kõik omavahel kokku sobitatud ja muidugi veel moditud. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis tagaluuk ja 
tagatiivad on '53 Mercury ning tiivad on pikendatud ja nende külge sobitatud 1956 Lincolni tagatuled. Tõenäoliselt on ka luuki sektsioneeritud ja pikendatud.
Iluvõre ümbrus on 1955 Chrysleri küljest ja iluvõre ise, nagu mainitud, auto algne iluvõre, kuid muidugi on sedagi modifitseeritud.
Esituled on kergelt frenchitud ja ülemine väljaeenduv osa ise ehitatud. Tagakoobastel fender skirt'id ja esikoopad seest polsterdatud - viimane oli toona populaarne võte. 
Tihti värviti esikoopaid seest ka lihtsalt valgeks, mida siis mingi aja tagant üle võõbati, sest ajaga see piirkond ju määrdus. Ilukilbid on Flipper-tüüpi, väliserva soonte järgi 
(two ripples) võiks arvata, et ehk isegi National'i mudel #3740.
Armatuurlauas on spidomeeter originaal, kuid muus osas on ka dash korralikult ümber ehitatud.
Mootor on aga stock 1949 Mercury flathead V8.

Auto oli mingil vahepealsel perioodil laiali kistud ja keegi isegi eemaldas katuse, kuid praeguseks on jälle taastatud.



Huvitava asjaoluna: mitmel lingil on vendasid nimetatud Parettodeks ja mõnel pool isegi mitte Roy vaid Ray. Olin ise ka tükk aega segaduses, kuid siiski leidus ühel lingil ports pilte
vanadest auhindadest ja show card'idest, kus on nimi esitatud ikkagi Reno Ja Roy Peretto kirjaviisil.


Pildid ja info on pärit neilt linkidelt:
https://www.jalopyjournal.com/forum/thre...it.623174/

http://kustomkingdom.blogspot.com/2014/1...retto.html

https://www.facebook.com/groups/92808069...716111501/

https://www.customcarchronicle.com/custo...gdlzNYzaL8

#kustomkool



















Mingi moment enne taastamist, kus vahepealne omanik on autolt katuse eemaldanud




Võrdluseks siis ka stock kerega Tovar's Merc: