[PlyVal64]

Kui rohelus oli pinnal taastunud, siis jätkus aasal karjamaa roll. Sellest ajast on ka minu mälestused selle kohaga ja mäletan seda aasa ilusa lillelise poolkõrge heinamaana. Tänaseks on sealne liigirikkus hääbunud. Kunagise õiteilu asemel on domineerimas ohakad, takjad, kerahein, paelrohi, juba kohati paarimeetrised männid ning suured kibuvitsapõõsad.

Olen arvestanud, et umbes poole sellest maatükist võtab enda alla tulevase elamispinnaga seotu. Ülejäänud osal aga tahaksin taastada sellise lillelise heinamaa, nagu seal kunagi oli. See aga tähendab, et kõik soovitu tuleb uuesti külvata. Nüüd lõpuks ka küsimus – mis oleks sellistes tingimustes õige meetod maapinna sileduse taastamiseks?

Ei hääbu see liigirikkus seal kuhugi. Niita tuleb aga mitte muruks teha.  Esimene kord Y-haamritega, pärast aastas korda-paar kõrgemalt üle lasta. Uudismaaniidukiga lased peaaegu mustaks, siis võib ju midagi juurde külvata, ristikut, heinaseemet mida iganes. Ega ohakas või takjas ka paha taim pole, meetaimeks väga hea. Ja ilusad vaadata. Lahti saab vast ainult muruks niitimisega, ohakas on üks vastupidav tegelane. 
Ja milleks puid juurida? Mänd läheb üksikuna sellisel aasal kasvades ülikenaks madalaks käharaks puuks. Üldse tundub kirjeldus vägagi mu enda maalapikesega sarnast olevat! Looduslikku kooslust saab taastada vaid ajaga. Ja need ilusad lilleaasad olidki kauaaegse karjatamise/niitmise tulemus. Ning kibuvits käib ka asja juurde! Reaalslet peaks kõik roundupiga maha tapma, välja juurima, tagurpidi pöörama/freesima, veelkord roundupiga üle käima et viimanegi elustaim tappa ja siis võiks saaba ohakavaba mulla, kuhu ilu külvama hakata. On see siis ilu?