[2715]

Kõige hullem lugu on veel sellega, tahetakse et ma kohe ette võtaksin. Teen mina parasjagu siin oma töid, kargab sõber väratist sisse ja temal kohe vaja! Üsna pidevalt nii ja mul ausaltöeldes täitsa stress kohe. No kaua võib! Teen näiteks ühte vana tööd, jäta see pooleli. Siis võtad järgmise hädalise ette ja teed tema asju. No aga mul juba jummala häbi, näe võtsin teise juba vahele.... Ja näiteks siis jookseb veel järgmine uksest sisse. No mida ma talle ütlen? Viimasel ajal olen lihtsalt teinud nii et lükanud nimekirja ette ja seletanud, et näe sõber, siin on teisi ka kes ootavad....  Ja kõik kes tööd pakuvad, täitsa sõbrad kohe! Üks toredam kui teine. Ei saa neid isegi sinnasamusesse saata sest nad on mind vahel isegi aidanud. No küll on see maailmaparandamine ikka raske.

Tean seda tunnet. 
Kunagi sai ka viljeletud naturaalmajandust ja joostud kui orav rattas et saada vastuteenet kuskilt aga see majandusmudel ei toida, kuid sellest arusaamine võtab kaua aega.
Käis karvaseid ja sulelisi, kellel vaja keevitada kellel treida ja ega kui inimene tuleb uksest sisse et mul hästi kiirelt vaja, maja põleb aga joatorule pole üleminekut et kustutada siis tavaliselt saadan materjali otsima sest treial on ka inimene ega pea pool päeva ringi jooksma et leida "hästi kõva metall mida saaks keevitada ja painutada"
Meie kultuuriruumis aga see, et materjali otsimise eest raha küsitakse on nagu pühaduse teotamine.
Korra üks kopamees oli nõus sellega, et ma materjali otsin ja paningi siis Tartusse pindkarastusega võllimaterjali järele aga kui küsisin 40 eur selle eest siis vaadati nagu Lenin kapitalisti vaatas ja rohkem pole käinud ka.
Praegu aga on selline aeg, et töökotta saavad sisse ainult paar sõpra ja ülejäänud panevad asjad uksetaha ja saavad järgmine päev kätte.