27-01-2021, 20:54 PM
Jätkame siis memuaaridega. Mõned head aastad tagasi, kui ma tegelesin oma esimese tõelise projektiga, Gaz 23-ga, olles selle projekti algfaasis ja aasta siis oli 2015, tuldi mulle pakkuma ZIS 101-te. Olin hirmsasti täkku täis ja sõitsin Harkivisse seda imelooma vaatama. Auto oli täielik ront. Paigaldatud olid ZIM-mi mootor ja sillad. Hinda küsiti minu mäletamist mööda 15 000.-$. Mees väitis, et originaal sillad ka olemas. Veeti mind teise platsi peale, kus lebas nii esi, kui taga sild, mõlemad küllaltki komplektsed, mehhaaniliste piduritega. Pildistasin need üles ja lubasin hommikuni mõelda. Sillad siis sellised.
Sellitasin siis hotellis ja uurisin seda ZIS 101 asja, kuna mingeidki teadmisi sellest autost ei olnud. Üks asi sai kiiresti selgeks, tegu üliraske projektiga ja mina tookord maadlesin oma GAZ 23-ga, mis oli ka omajagu puntras. Aga mingi kuradike oli sees ja und ei tulnud, siis hakkasin seda ZISsi värki täpsemalt uurima ja kui ma leidsin pildid ZIs.si transmissiooni kohta, sai ruttu selgeks, et mulle näidatud sillad teps mitte ei kuulu sellele isendile. No siis oli mulle selge, et ZIS jääb seekord ehitamata. Ühesõnaga järgmine päev tegin müüjale selgeks, et tegu pole mitte ZIS sildadega ja ilma nendeta on see ront liiga kallis. Sillad sai põhjalikult üle vaadatud aga mitte ühtegi koodi ega muud märget neil ei leidunud. Keegi ei osanud midagi ka pakkuda. Endamisi arvasin, et tegu võib olla mingite sõjaaegsete trofee auto sildadega. Sildu ei põletanud vaid lubasin kodus asja uurida ja uuesti ühendust võtta. Ise 100% kindel olles, et seda masinat ma küll ei osta. Tagasi kodus olles oli eesmärk välja uurida, mis masina sildadega tegu. Uurisin igasugu Saksa autosid, võtsin ette Vene keelse Wikipedia ja uurisin veel ZIS 101-te ja seal all näitab noolekestega nii eelnevat kui järgnevat mudelit. Eelnev mudel oli L1. Minu jaoks täiesti tundmatu maailm. Huvi pärast hakkasin süvenema ja kuidagi hakkas koitma, et mulle pakutud tagasild kahtlaselt sarnane selle Harkivis vedeleva tagasillaga.
Uurisin rohkem selle L1 kohta ja kuskilt lugesin, et üks neist autodest saadeti Harkovisse, tolleaegsesse Ukraina pealinna, partei ladvikut sõidutama. Muidugi ega ma nii naiivne nüüd ka ei ole, et 100 % kindel olen et just need sillad just L1-le kuulusid. Aga nüüd võin 100 % väita, et need kuuluvad 1932 a Buick-le. Aga minu arust on tõenäosus, et 32 aasta Buick sillad sattusid Harkivisse veel ebatõenäolisem. Oli ju ülemaailmne majanduskriis ja autosid toodeti/osteti küllalt vähe.
Ühesõnaga see ZIS 101 osteti ära ja mis tast saanud on ei tea aga neid valesid sildu ostja ei tahtnud ja lasin need Kiievisse tuua ja ostsin 500.-€ eest need ära.
Kuna plaan oli juba mitu aastat tagasi ka GAZ A ära renoveerida ja olin endale selgeks teinud, et Ameerikast pole mingit probleemi auto osasid saada, siis kuradike kahe kõrva vahel muudkui kiusas ja plaan sündis. Tuleb üks L1 valmis ehitada. Oi kuis ma eksisin, tuli välja, et Buick pole Ford ja Buickile pole praktiliselt midagi saada. Sai siis ühendust võetud Buicki foorumi kaudu igasugu härradega, kes siis soovitasid osta paar pooleli jäänud restaureerimist. Muidugi kerkib nüüd kaasfoorumlastel üles küsimus, miks sa loll ei osta siis USA-st kohe valmis autot ja teised embleemid külge ja ongi L1 valmis. Ausalt öeldes mul ka kohe selline plaan aga 5 aasta jooksul pole Usa-s ühtegi Buick 32-90 müüki tulnud. Mis kõige uskumatum, inernetis pole leidnud isegi ühtegi fotot, sellest 8 kohalisest pikast Buickist. Lõpuks sain teada, et neid toodeti ime vähe ja 2-3 tükki ongi säilinud kusagil USA eramuuseumides. Aga üks oli ka Euroopas, mis sellest sai, natuke hiljem. Selgeks sai kohe see, et Buick tootis 1932 aastal nelja erinevat klassi masinat, ehk siis Mudeleid 50, 60, 80 ja 90. Mudel 50 oli 6 silindrilise mootoriga, Mudelid 6o 8 silindrilise, kuskil 4,5L mootoriga, ja Mudelid 80 ja 90 R8-d kuskil 6.0L mootoriga, kusjuures mudel 80 raam on kuskil 10 tolli lühem. Kõiki neid mudeleid toodeti mitmes erinevas kere margis. Näiteks mudel 90 tehti 5 erinevat varianti. JÄTKUB....
Sellitasin siis hotellis ja uurisin seda ZIS 101 asja, kuna mingeidki teadmisi sellest autost ei olnud. Üks asi sai kiiresti selgeks, tegu üliraske projektiga ja mina tookord maadlesin oma GAZ 23-ga, mis oli ka omajagu puntras. Aga mingi kuradike oli sees ja und ei tulnud, siis hakkasin seda ZISsi värki täpsemalt uurima ja kui ma leidsin pildid ZIs.si transmissiooni kohta, sai ruttu selgeks, et mulle näidatud sillad teps mitte ei kuulu sellele isendile. No siis oli mulle selge, et ZIS jääb seekord ehitamata. Ühesõnaga järgmine päev tegin müüjale selgeks, et tegu pole mitte ZIS sildadega ja ilma nendeta on see ront liiga kallis. Sillad sai põhjalikult üle vaadatud aga mitte ühtegi koodi ega muud märget neil ei leidunud. Keegi ei osanud midagi ka pakkuda. Endamisi arvasin, et tegu võib olla mingite sõjaaegsete trofee auto sildadega. Sildu ei põletanud vaid lubasin kodus asja uurida ja uuesti ühendust võtta. Ise 100% kindel olles, et seda masinat ma küll ei osta. Tagasi kodus olles oli eesmärk välja uurida, mis masina sildadega tegu. Uurisin igasugu Saksa autosid, võtsin ette Vene keelse Wikipedia ja uurisin veel ZIS 101-te ja seal all näitab noolekestega nii eelnevat kui järgnevat mudelit. Eelnev mudel oli L1. Minu jaoks täiesti tundmatu maailm. Huvi pärast hakkasin süvenema ja kuidagi hakkas koitma, et mulle pakutud tagasild kahtlaselt sarnane selle Harkivis vedeleva tagasillaga.
Uurisin rohkem selle L1 kohta ja kuskilt lugesin, et üks neist autodest saadeti Harkovisse, tolleaegsesse Ukraina pealinna, partei ladvikut sõidutama. Muidugi ega ma nii naiivne nüüd ka ei ole, et 100 % kindel olen et just need sillad just L1-le kuulusid. Aga nüüd võin 100 % väita, et need kuuluvad 1932 a Buick-le. Aga minu arust on tõenäosus, et 32 aasta Buick sillad sattusid Harkivisse veel ebatõenäolisem. Oli ju ülemaailmne majanduskriis ja autosid toodeti/osteti küllalt vähe.
Ühesõnaga see ZIS 101 osteti ära ja mis tast saanud on ei tea aga neid valesid sildu ostja ei tahtnud ja lasin need Kiievisse tuua ja ostsin 500.-€ eest need ära.
Kuna plaan oli juba mitu aastat tagasi ka GAZ A ära renoveerida ja olin endale selgeks teinud, et Ameerikast pole mingit probleemi auto osasid saada, siis kuradike kahe kõrva vahel muudkui kiusas ja plaan sündis. Tuleb üks L1 valmis ehitada. Oi kuis ma eksisin, tuli välja, et Buick pole Ford ja Buickile pole praktiliselt midagi saada. Sai siis ühendust võetud Buicki foorumi kaudu igasugu härradega, kes siis soovitasid osta paar pooleli jäänud restaureerimist. Muidugi kerkib nüüd kaasfoorumlastel üles küsimus, miks sa loll ei osta siis USA-st kohe valmis autot ja teised embleemid külge ja ongi L1 valmis. Ausalt öeldes mul ka kohe selline plaan aga 5 aasta jooksul pole Usa-s ühtegi Buick 32-90 müüki tulnud. Mis kõige uskumatum, inernetis pole leidnud isegi ühtegi fotot, sellest 8 kohalisest pikast Buickist. Lõpuks sain teada, et neid toodeti ime vähe ja 2-3 tükki ongi säilinud kusagil USA eramuuseumides. Aga üks oli ka Euroopas, mis sellest sai, natuke hiljem. Selgeks sai kohe see, et Buick tootis 1932 aastal nelja erinevat klassi masinat, ehk siis Mudeleid 50, 60, 80 ja 90. Mudel 50 oli 6 silindrilise mootoriga, Mudelid 6o 8 silindrilise, kuskil 4,5L mootoriga, ja Mudelid 80 ja 90 R8-d kuskil 6.0L mootoriga, kusjuures mudel 80 raam on kuskil 10 tolli lühem. Kõiki neid mudeleid toodeti mitmes erinevas kere margis. Näiteks mudel 90 tehti 5 erinevat varianti. JÄTKUB....