27-01-2021, 23:36 PM
See viimane pilt hämaras garaazis moblaga tehtud, pole suurem asi. Aga jätkame sealt kuhu pooleli jäi. Nüüd siis oli mul suure venna Buick 32-90 väike vend Buick 32-67. Täiuslik koopia ainult väiksema mootori, väiksema teljevahega ja lühema kerega. Muus osas täpselt samasugune. Sain ka lõpliku selguse, et Ukrainast ostetud sillad kuuluvad tõe poolest Buick-le või L1-le. Kirjandusest lugesin, et L1-l olid reguleeritavad hoobamortisaatorid, mis olid nii keerulised, et hilisemal mudelil ZIS 101 neist loobuti. Minu 67-l on need ilusti olemas. Tegelikult tegemist ülima haruldusega. Tänapäevani säilinud Buickidel on need olemas mõnel üksikul. Alloleval pildil on roolisambast paremal seda reguleerimis kangi näha. Valida sai 6 jäikus astme vahel.
Sellest kangist jookseb hoovastik kõigi nelja amortisaatori juurde. Kui mõelda, et autol on mehhaanilised pidurid, siis neid hoobasid ja võlle on omajagu, mis tingiski vajaduse muretseda paralleelne originaalne auto.
Minu haiglane huvi selle L1 vastu pani tegutsema ka mu idanaabritest tuttavad, kes hakkasid ka oma kollektsiooni sellist autot ihalema. Neil rahalised võimalused tohutud suuremad. Agentuur pandi tööle ja leitigi Hollandist "originaalne" Buick 32-90. Siis selline.
Kiidulaul oli kõva, mind kutsuti Peterburi asja üle vaatama ja tegema nimekirja vajaminevatest juppidest. Kuna olin eelnevalt endale Buicki põhjalikult selgeks teinud, siis vist kedagi kompetentsemat ei leitud. Muidugi minu hinnang oli meestele väga vähe rõõmu pakkuv. Paigaldatud oli V8 mootor koos automaat käigukastiga. Vale esi ja taga sild, vedrustus, amordid, kardaan. Ümber ehitatud täielikult elektri süsteem. Puudu keskmised istmed. Ühesõnaga peale kere ja raami ei midagi. Nüüd on poolteist aastat tegeletud doonori otsimisega aga tulemust pole. Mott ka meestel maha käinud. Järgneb...
Sellest kangist jookseb hoovastik kõigi nelja amortisaatori juurde. Kui mõelda, et autol on mehhaanilised pidurid, siis neid hoobasid ja võlle on omajagu, mis tingiski vajaduse muretseda paralleelne originaalne auto.
Minu haiglane huvi selle L1 vastu pani tegutsema ka mu idanaabritest tuttavad, kes hakkasid ka oma kollektsiooni sellist autot ihalema. Neil rahalised võimalused tohutud suuremad. Agentuur pandi tööle ja leitigi Hollandist "originaalne" Buick 32-90. Siis selline.
Kiidulaul oli kõva, mind kutsuti Peterburi asja üle vaatama ja tegema nimekirja vajaminevatest juppidest. Kuna olin eelnevalt endale Buicki põhjalikult selgeks teinud, siis vist kedagi kompetentsemat ei leitud. Muidugi minu hinnang oli meestele väga vähe rõõmu pakkuv. Paigaldatud oli V8 mootor koos automaat käigukastiga. Vale esi ja taga sild, vedrustus, amordid, kardaan. Ümber ehitatud täielikult elektri süsteem. Puudu keskmised istmed. Ühesõnaga peale kere ja raami ei midagi. Nüüd on poolteist aastat tegeletud doonori otsimisega aga tulemust pole. Mott ka meestel maha käinud. Järgneb...