[kassitapp]

Muidugi, kui tehase söökla lõuna kõrvale käis õlu ja vein 

On siin ka teistelt "ekspertidelt" lugeda olnud sellest, et nagu iga normaalne nõukogude tööline, nii ka autotehase VAZ enesest lugupidav töötaja oli 24/7 purjus või vähemalt pohmellis ja toppis autodele külge seda, mida ta segijoonud mõistusejäänus ette dikteeris. 
Peale minu on siin foorumis veel ksf! Quints (kes viimasel ajal enam sõna ei võta ja on ka vist aru saanud, et see ei olegi enam see koht, kus.....) olnud reaalselt seal VAZ tehases tööl. 
Ja olen ligi kuu aega seal sööklas lõunat söönud ja selle aja jooksul näinud ainult ühte mõningate joobetunnustega töötajat, kes riietusruumis kleeplindiga nukkvõlli nn online show-na sääreluu külge kleepis.

KSF! Spitfire kirjutas:
"Kui sa oled seal töötanud, siis sa ju tead kui palju sinust seal midagi olenes. Olenes või ? Eks need otsused mis kuhu ja mille külge läks tehti ikka korrus kõrgemal, et ületada plaan, päästa kodumaa ja võimalik et ka preemia.
See nuka teipija võis olla ka sisekontroll, et testida kas sa lähed kannad intsidendist ette, või teibid omale ka samasuguse  . Tõsiselt. "

Tehase söökla.
https://youtu.be/iAZT9fw_R80?t=1138

Arvestades VAZ-i tehase suurust, oli seal sööklaid kindlasti rohkem kui üks. See, kus veini ja õlut pakuti, oli ilmselt n.ö. eliitsöökla, mõeldud ülemustele ja väliskülalistele ja tavatöölistel sinna asja polnud.

Tõstsin portsu tsiteeringuid sealt igavast ja kuivast augunäppimise teemast siia, kus käib möll ja tegelik elu kogu oma kirevuses.

Zillimehe viide videofilmile on tõesti tore leid ja tuleb tunnistada ta teravat silma ja tähelepanelikkust. Ja kui see õlle ja veini jutt oli väikese huumoriga kirjutatud, siis minu arvates hästi õnnestunud, kuigi mina, kui mees, "kel puudub elementaarnegi huumorimeel" (nagu selle ala asjatundjad siin foorumis on karmilt, kuid õiglaselt konstanteerinud) pole pädev seda objektiivselt hindama.
Iseenesest olen seda filmi muidugi ka varem näinud, see on Eldar Rjazanovi "Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal" aastast 1973
 https://www.youtube.com/watch?v=0B3nK-k0KzQ
Selge on see, et kui mina 1984 tehasesse jõudsin, siis oli kogu vein ja õlu, mis itaallased kaasa olid toonud, ammu otsas!   
Ja nagu selles velje- ja augunäppimise teemas juba asja tegelikult näinud inimene kirjutas, siis tehas oli tõesti suur, sööklaid hulga ja ka mina, kui 3 ja 4-mõõtmelises ruumis väga halvasti orienteeruv inimene, ei julgenud üksi üldse sööklat otsima minna ning ka üksi tagasitulemist töökohta proovida. Ega tegelikult suurt midagi ei mäletagi, aga lõunaga (või siis õhtusöögiga teises vahetuses) oli jah selline lugu, et toit oli (kindlal) laual valmis, ei olnud nii, et seisid sabas ja pilgutasid Ksenja Ivanovnale üle leti silma ja teatasid, et kuule, ütle Katjale, et kui ta mulle mu tavapärase kiievi kotleti ja vähikaela supi toob, siis las paneb täna  austrite kõrvale ka 6 õlut ja pudeli Agdammi...
Ei tulnud ka meelde, et minu ajal oleks olnud kõik kohad Leenini pilte ja põnevaid sõnumeid sisaldavaid plakateid täis. Aga vb oli see tollal nii loomulik, et ei pannudki tähele ega jäänud ka meelde.
Jah, olen seal töötanud, palehigis. Zillimehe või Rjazanovi filmist üks väheseid helgeid äratundmisi oligi gaseeritud vee automaat. Vist oli nii, et nagu meil firmas ka praegu on, et iga kahe tunni tagant oli liinil paus 15 minutit. Ja siis kõik värsked töömehed tormasid tropis endale sealt vett sisse imema (mitte õlut ja veini). Liinil töötades (no mis töö see ka tegelikult oli, muidu sots. aegne lebo) oli nii, et mul nina otsast higi tilkus ja ära pühkida polnud aega, puhusin suust õhku, et tilk minema lendaks ja uus tulla saaks. Muidugi tekkis teatav vedelikukadu, kaua sa ikka selle 6 õlle ja pudeli veiniga vastu pead.
Ja tõesti, üksi minust midagi otseselt ei olenenud, meid oli 3 meest, kes otsuseid vastu võttis ja tehast sel ajal juhtis, ütleme, et triaad või troika, kuidas kellelegi rohkem sobib ja arusaadav on. Niisiis, mina, vietnamlane Kim (minu esimene õpetaja ja mentor VAZ-i tehases) ja siis veel üks Tadžiki kutsekooli praktikant, kelle nime olen unustanud. Vb oli kusagil veel mingi tasand, kus midagi otsustati või planeeriti, meie sellest midagi ei teadnud ja kui nad ka kusagil midagi kavandasid või mingit visiooni ajasid, siis meie ajasime ikka oma rida - keerasime suruõhu kruvikeerajaga 3 kruvi roolisamba kerest läbiviigu kummitihendisse (või siis ka ei keeranud 3 või keerasime hoopis p...sse).
Tõsistest asjadest ka, jah, see "nukateipija" võis tõesti olla sisekontroll, ka mina võisin tegelikult olla sisekontroll, olin selleks ajaks juba autasustatud märgiga "Eesrindlik rahvamalevlane". Paraku ei teadnud ma, kellele ette kanda ja ka nukkvõllid ei vedelenud söökla fuajees õllekastide kõrval hunnikus, et sellist hujoovinat kätte saada, selleks tuli orienteeruda kusagil mootorikoostajate kõrvalliinil või teha muid vigureid, peakonveieri läheduses neid ripakil polnud.
Aga nagu tihti ka siin foorumis (jällegi asjatundjad) on rõhutanud - nõukogude inimene ei saanud öösel muidu magada, kui pidi päeval midagi kusagilt (riigi tagant) tuuri panema. Nii ka mina tarisin üht-teist tehasest kaasa, mälestuseks ehk suveniisiks... peotais plekikruve, mõni tuleluliti, mõni sildike, no ikka läheb majapidamises tarvis. Üks vene paraleelrühma kutt jäi kohe alguses väravas kontrollidele vahele ja sõitis oma kulul koju ja pärast koolis me teda ka vist enam ei näinud.
Täpsustuseks veel sellest nukateipijast sisekontrollist (tegelikult võis ta ka lausa KGB julgete poiste seast olla), oli keskmises joobes ja üsna julge, nimelt ei olnud me temaga kahekesi paljalt kusagil duššikabiinis, vaid riietusruum oli inimesi täis, vb olid ka teised kõik sisekontrollist või KGB-st või sõjaväeluurest GRU-st, sest keegi talle etteheiteid tegema ei hakanud ega ka isoleeri laenama, et omale midagi kuhugi teipida.
Väravates oli tavapärane kontrollisüsteem selline - läksid välja ja näitasid valvuritädile oma läbipääsu luba, kõrval seisid juhuslikult 2 hallides mantlites meest, kelle vaevumärgatava žesti peale valvur su loa enda kätte jättis, mehed suunasid sind viisakalt kõrvale ja otsisid läbi, vist olid lausa metalliotsijaga, kätt püksi igatahes ei topitud. Aga need nõukogude inimesed, kes ööseti halvasti magasid, tavatsesid endale hankida tagavara lubasid valede piltide ja nimedega (mõni kaotas loa, mõnelt pandi pihta jms). Kui luba pääslas ära võeti ja kõrvale kutsuti, siis halva unega nõukogude inimene keeras tagasihoidlikult selja ja pöördus kiirendatud tempos tehase territooriumile tagasi ning välju hoopis mõnest teisest pääslast, neid seal ikka oli. (Nii meile räägiti, kas see oli sama tõsine jutt, kui õlu ja vein lõuna kõrvale - mina ei tea).
[/quote]