[andres21]

Lugesin terve teema veelkord läbi ja küsin, et tuleb sellest ju L1 REPLICA?

 Miks siis nii karm. Ma õmblen ju püksiaugu (esi ja taga sild) külge ülikonna ja kasutan ainult originaalseid 1932 Buick osasid.    Mõningate L1 -le iseloomulike osadega. Samu, mis kasutasid seltsimehed 90 aastat tagasi. Muidugi mõned usuvad, et tehas, mis polnud elus ühtegi autot tootnud suutis 6 kuuga teha joonised, toota 5000 erinevat detaili ja nendest ka tolle aja kohta üks maailma keerulisem auto kokku panna. Mina kahjuks nende hulka ei kuulu. See selleks. Muidugi ühtegi L-1-te pole säilinud. Aga väga paljud uunikumid on just niimoodi mõne vana raami, mootori või jumal teab mille külge ehitatud. Kulub selleks aastaid nagu minul. Ega praegugi pole kindel, et kõik jupid olemas on.

Ei ole karm. Töö mida teed on kadestamisväärselt raske ja kulukas. Kvaliteet esmaklassiline. Minu mõistes on auto restaureerimine, taastamine see kui võtad aluseks tehasest välja veerenud auto, millel on ka vastav identiteet, kere, raami ja mootori numbri näol. Sul on tehasest pärit ainult sillad küsimärgiga. Ka kere ei ole L1 aluseks olnud Buick 32-90 oma, vaid ehitatud selle koopia. Kuna replica on mingi masina täpne koopia, siis arvangi, et sellest tuleb replica. Minu mõistes ei oleks ta L1 ka siis, kui aluseks oleks võetud originaal Buick 32-90 ja viidud see vastavusse L1-ga, sest  L1 on ikkagi see, mis veeres välja Putilovi tehasest. Sügav kummardus kõigi su tegemiste osas ja vabanda kui selle replicaga eksin.