[vurle]

Vanematel Saksa pakipressidel kasutati ka puitu keti toetuseks ja pingutamiseks. Katsetasin kunagi sarapuud, jäi pudedaks, vaher läks jube ruttu lõhki, lõpuks tegin ka kasest ja mitu hooaega kestnud.

Mitte et Vurle nüüd mingi spetsialist oleks, aga või see enne tema suud kinni on hoidnud.

Pudust ketipingutid ("suunajaks" muutusid nad siis, kui soon oli sisse kulunud) olid K453 pressil, 454-l olid vist juba hammasrattad. Kuludes tuli lihtsalt veidi pöörata ja minust jäi kümmekond aastat töötanud pressil veel piisavalt pinguteid järele - võibolla töötab siiani nendega. Eks neile oli värvi ka peale aetud, aga minu teada polnud need ka õlitatud ega midagi - aga eks libisev kett muidugi veidi õlitas.

Aga rääkides ketti suunavast liistust. tekkis täitsa huvi, kuid ei suutnud üheski keeles kirjanust interneedusest leida. Seega lihtsalt veidi targutust. Mis tingimustele peab latt vastama? a) taluma välismõjusid, st mitte liiga kiiresti läbi mädanema, b) olema piisavalt tugev ja libe, et mitte kuluda, c) olema stabiilne, et mitte ei tõmbaks õues olles kõveraks ja laseks keti alt jalga. Põhimõtteliselt, arvestades, et tõenäoliselt on see latt mitmest kohast kinni, on olulised a ja b. Need kaks on aga sellised, et küsimus ainult, kui tihti vahetada viitsid - kui vahetamine lihtne, pane või poolpehme männilaud, oluline, et ta ketti toetab. Tahad edasise pehkimise eest kaitsta - tõmba septikuga ka üle. Kui tahad aga kauemkestvat, siis võiks mõelda niiskuskindla vineeri peale. Samas, mida kõvem materjal, seda paremini ta ketiga kaasa koliseb - pehme puu summutab helisid.
Kask on meie tingimustes arvatavasti kesktee. Kuna Su kombain seisis vist ka varju all, siis vett ta ei saa ja pehkima ei hakka niipea. Mis õlis keetmisesse puutub, siis sel oli arvatavasti kaks eesmärki - termotöötlus (õli keemistemperatuuri tõttu, lepp läheb ka kuumutamisel kõvaks) ja kaitse mädanemise eest.