[valdo]

Tahaks teada milline nägi välja esimene Sääreväristaja? Olen kuulnud et esimesed mootorid pandi peale jalgratta raamile aga millisele? Kas juhuslikule või oli mingi kindel raam kuhu pandi mootor paika juba tehases?

Su küsimusele on väga raske vastata, sest keegi ei tea täpselt, kus lõpeb sääreväristaja ja algab mootorratas. Üldiselt on mootorrattanduse (resp \"sääreväristajanduse\") ajalugu selline, et 20. sajandi algul (ja vast ka 19. sajandi viimastel aastatel) nägi suur osa mootorrattaiud välja nii, et jalgrattaraamile oli keskele miski mootor vahele aretatud ja ülemise raamitoru alla kandiline pikk paak. Rattad olid suured ja peente kodaratega ning säilisid ka jalgrattalikud pedaalid. Mootorist tagarattale käid vedu rihmaga, mille tagaratta suur rihmaratas kinnitus kodarate külge. Vt Eestis nt Watt hr Teearu kogust ja Wanderer hr Koobi kogust,Läti omadest Russia HP DeLuxe.

Enamikele sellistele ratastele oli, tõsi küll, tehtud jalgratta omast tugevam raam. Kuid umbes samal ajal suuremate mootoritega isenditega hakati valmistama ka väiksemaid mootoreid, mida kandis ka tavaline jalgrattaraam - kui see on \"sääreväristaja\" kriteerium, siis viimane sai alguse just sealt. 1910-20tel olid igatahes tavalised raami vahel asuvad abimootorid, kust tagarattale sai vedu organiseerida keerulise mitmeosalise lahtise ülekandega. Eesti uunikumihuvilised peaksid teadma hr Tomsoni valduses olnud mootorit (ca 1920), mis oli paigutatud Wandereri kaubajeojalgrattale.

Edasi, 1920tel ja 1930tel kaugenes suur mootorratas jalgratta kujust ning ka \"väike\" mootorrattas ehk abimootoriga jalgratas - nn \"sääreväristaja\" - muutus lihtsamaks - ülekanded muutusid kinniseks ja viidi mootorikorpusse, kust viis rattasse kas kett või oli ühendus tehtud muul viisil. Traditsioonilise koha - pedaalivõlli pealse - asemel kasutati nende juures 1930tel vägagi eriskummalisi konstruktsioone. Osadel paiknes mootor tagaratta kohal pakiraami ning tagarattale anti vedu kjas keti või siis kummirulliga. Ka esiratta kohale paigutati mootorit. Mootor võidi paigutada aga ka pedaalivõlli alla ja vedu tagarattale realiseerida keti asemel hoopis kummirulliga (vt Vene 1950te alguse Irtõsh). Omapäraseima lahenduse juures oli mootor kogunisti ehitatud kokku suure läbimõõduga rattarummuga - ühel pool ratast tavaliselt silinder, teisel poolel elektrimäng. Maailmas on 1930tel aastatel toodetud nii esiratta kui ka tagaratta rummuga ühes tühis olevaid mootoreid. Eestis oli neist levinuim esiratta rummu sees olev ÖWA abimootor - seda turustati koos ratta, paagi, ja neid kõiki ühendava abikahvliga koos - tuli vaid tavalisel jalgrattal esiratas eest võtta ja ÖWA sinna kogu kupatusega asemele panna.

Nii et kui 1950tel aastatel ilmusid Eestisse D4 abimootorid, oli abimootoritel 1910-30tel juba pikk ajalugu selja taga olnud.

Muide - komplektse ÖWA abimootoriga jalgratta korralikud fotod leiab aadressilt http://www.radmuseum.at/Archiv/motorette.htm (minu omanduses olev isend on kahjuks ilma paagi, heeblite ja summutita.