07-01-2022, 20:54 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 08-01-2022, 01:09 AM ja muutjaks oli kass.)
Tere ja toredat jõuluaega ning head vana aasta lõppu!
Lihtsalt üks väike meenutus vanadest aegadest, mis olid minu jaoks nagu eile, aga paljude ksf!-de jaoks paraku ilmselt on nagu tervitus maamontide väljasuremise aegadest...
Oli 1980-nda aasta kuum suvi. Ehitasin koos gruppi seltsimeestega kommunismi 1/6-l planeedist, konkreetselt nokitsesime Märjamaa uue bensiinijaama kallal. No see jaam, mis on Tallinna poolt tulles enne Märjamaad, teate küll. Olin tollal vormistatud III kategooria betoneerijana (praeguses mõistes umbes nagu Riigikogu asespiiker) teist aastat antud objektil töötama ja töid juhtima.
Nagu teate, oli see just ka juhuslikult Suure Moskva Olimpiamägu aasta ja seoses sellega oli ette võetud ka üks tõsine vanatehnika üritamine. Nimelt Läti ästisotsialistlikust ästivabariigist hakkasid mingil hetkel põhja poole sõitma mitmedkümned vanatehnikaautod (ei määleta, et mingeid 2-rattalised pärisvanatehnika esindajaid oleks ka seal olnud (legend räägib, et läti vennad teisaldasid aegsasti Eestist kõikvõimaliku 4-rattalise vanatehnika, aga 2 ja 3-rattalistele, kui väheolulisele ja mõttetule masinakategooriale ei vaevunud nad tähelepanu osutama ja hulk igasugust ebaolulist 2-rattalist vanatehnikakola jäi Eesti Kubermangu vedelema, kuniks helges tulevikus sajad tõsised vanatehnikaspetsialistid ja -gurmaanid selle rämpsu "vedelaks tegid" või pensopilaade ja automaagiliste pesupesemiste massinate jms vastu vahetasid. Texsapüksid olid selleks ajaks juba ka NSVL-is leiutatud, ka antud teema autor kandis sel aastal juba "Sangari kuluvaid texapükse, mis paraku olid põlve kohast toll hetkel juba paigatud. Nimelt oli meil mingil hetkel ädavajadus kihutada Rapla töölisasulast Valtu mõisa teatud tootmisettevõtte juurde toodanguproovi tooma, aga kuna oli hilissügisene aeg, siis ühel hetkel, kui olime juba väisamas sõidu võidulikku lõpp-punkti, kadus vajalik hõõrdjõud Jawa 250 kummirehvide ja jäätunud külavahetee vahel ja sinna need sangari texa põlved jäid, aga nõukogude inimene oli raskuste ja repressioonidega harjunud, vanem õde (mitte ansambel vaid vanem õde Mare) lihtsalt säristas sinna ristpistes Tšaika õmblusmasinaga 5-nurksed (vast teate, mida see sümboliseeris?) paigad peale, toodangu näidised sel hetkel meil küll paraku jäid saamata, üldse olid rasked ajad, need nõukogude okupatsiooni aastad, tihti käisime koolis suhteliselt kainelt, ja mis ajad need olid ja kuidas neid kainelt sai läbida - võite ainult oletada. (muidugi abiks olid suusad ja tõukekelk (soome kelk, mis ka oli peale Talvesoda ja Jätkusõda üldse ENSV-s keelatud liiklusvahend).
Ravimid hakkavad mõjuma, jällegi ei mäleta, kuhu jõudsime ja millest jutt....
Aga oli nii, et sel kuumal 1980-nda suvel mingil hetkel nad hakkasid sealt Läti poolt tulema, koos nendaga oli ka kaasajooksikuid Eestist, peamiselt Pärnu kandist ja mingil põhjusel nad ei liikunud mööda nn Riia - Tallinna mnt, vaid tulid läbi Märjamaa ning peatusid täpselt meie poolt ehitatava bensokolonka vastas....
Lihtsalt üks väike meenutus vanadest aegadest, mis olid minu jaoks nagu eile, aga paljude ksf!-de jaoks paraku ilmselt on nagu tervitus maamontide väljasuremise aegadest...
Oli 1980-nda aasta kuum suvi. Ehitasin koos gruppi seltsimeestega kommunismi 1/6-l planeedist, konkreetselt nokitsesime Märjamaa uue bensiinijaama kallal. No see jaam, mis on Tallinna poolt tulles enne Märjamaad, teate küll. Olin tollal vormistatud III kategooria betoneerijana (praeguses mõistes umbes nagu Riigikogu asespiiker) teist aastat antud objektil töötama ja töid juhtima.
Nagu teate, oli see just ka juhuslikult Suure Moskva Olimpiamägu aasta ja seoses sellega oli ette võetud ka üks tõsine vanatehnika üritamine. Nimelt Läti ästisotsialistlikust ästivabariigist hakkasid mingil hetkel põhja poole sõitma mitmedkümned vanatehnikaautod (ei määleta, et mingeid 2-rattalised pärisvanatehnika esindajaid oleks ka seal olnud (legend räägib, et läti vennad teisaldasid aegsasti Eestist kõikvõimaliku 4-rattalise vanatehnika, aga 2 ja 3-rattalistele, kui väheolulisele ja mõttetule masinakategooriale ei vaevunud nad tähelepanu osutama ja hulk igasugust ebaolulist 2-rattalist vanatehnikakola jäi Eesti Kubermangu vedelema, kuniks helges tulevikus sajad tõsised vanatehnikaspetsialistid ja -gurmaanid selle rämpsu "vedelaks tegid" või pensopilaade ja automaagiliste pesupesemiste massinate jms vastu vahetasid. Texsapüksid olid selleks ajaks juba ka NSVL-is leiutatud, ka antud teema autor kandis sel aastal juba "Sangari kuluvaid texapükse, mis paraku olid põlve kohast toll hetkel juba paigatud. Nimelt oli meil mingil hetkel ädavajadus kihutada Rapla töölisasulast Valtu mõisa teatud tootmisettevõtte juurde toodanguproovi tooma, aga kuna oli hilissügisene aeg, siis ühel hetkel, kui olime juba väisamas sõidu võidulikku lõpp-punkti, kadus vajalik hõõrdjõud Jawa 250 kummirehvide ja jäätunud külavahetee vahel ja sinna need sangari texa põlved jäid, aga nõukogude inimene oli raskuste ja repressioonidega harjunud, vanem õde (mitte ansambel vaid vanem õde Mare) lihtsalt säristas sinna ristpistes Tšaika õmblusmasinaga 5-nurksed (vast teate, mida see sümboliseeris?) paigad peale, toodangu näidised sel hetkel meil küll paraku jäid saamata, üldse olid rasked ajad, need nõukogude okupatsiooni aastad, tihti käisime koolis suhteliselt kainelt, ja mis ajad need olid ja kuidas neid kainelt sai läbida - võite ainult oletada. (muidugi abiks olid suusad ja tõukekelk (soome kelk, mis ka oli peale Talvesoda ja Jätkusõda üldse ENSV-s keelatud liiklusvahend).
Ravimid hakkavad mõjuma, jällegi ei mäleta, kuhu jõudsime ja millest jutt....
Aga oli nii, et sel kuumal 1980-nda suvel mingil hetkel nad hakkasid sealt Läti poolt tulema, koos nendaga oli ka kaasajooksikuid Eestist, peamiselt Pärnu kandist ja mingil põhjusel nad ei liikunud mööda nn Riia - Tallinna mnt, vaid tulid läbi Märjamaa ning peatusid täpselt meie poolt ehitatava bensokolonka vastas....