[indreksirk]

Eesti oludes on selle auto taastamine tõsine väljakutse. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et olulised osad on olemas, siis detailidesse süvenedes saab alles aru, et kere ja tehnika on vaid jäämäe veepealne osa. See on auto on kuni 1980-ndate alguseni olnud igapäevakasutuses ning seetõttu mootor vahetatud, kogu sisustus uuendatud ning armatuurlaud asendatud millegi käepärasemaga. Puuduvad rattad, kaitserauad ja tuled vaid pikendavad nimekirja. Raskemaks teeb projekti ka see, et kõik on lahti võetud ning iga kolimisega on jäänud juppe vähemaks. Ma isegi selle auto väiksemaid vendasid ehitades avastan mõnikord aastaid hiljem mingi seni tühise ja kasutuna tundunud detaili tähtsuse ja olen õnnelik, et seda minema ei ole visanud. Samas on ka neid olukordi, kus tean, et mõni detail sellise lammutamise käigus hävinebki lahtivõtmisel või läheb teadmatusest prügikasti. Ja nii, et ei jää näidistki.

Kõige raskem ongi õige info saamine, et taastada nii nagu ta tehasest tuli. Oma käekirjaga või originaalsuse osas allahindlust tehes pole muud, kui käed külge panna ja kuidagi valmis teha. 

Kui mitu autot nullist üles ehitanud mees ütleb, et see on üliraske projekt, siis tasub teda uskuda. Arvamust avaldada oskame me kõik, kuid siin maksab ikkagi kogemus, mille saamiseks tuleb läbida kõik auto restaureerimise etapid kuni auto sissesõiduni ja tõdemuseni, et nüüd võin julgelt sõita kodust 100 km kaugusele ja tagasi. 

Siiski tuleb öelda, et selle auto komplektsus on võrreldes muude siinmail säilinud NIA-dega siiski väga hea ja auto on taastamist väärt. On tõsiselt heameel, et see üsna pika Eesti ajalooga auto saab ikka oma algse identiteedi tagasi, mitte ei lõpetanud varuosadena. Kabrioletid on ikka popularsemad ning seetõttu kinnise kerega masinaid säilib oluliselt vähem. 

Plekitöö ei ole tõesti liiga keeruline, kuid väikese konksuga. Paljud projektid jäävad pärast keretöid seisma seetõttu, et keretööde käigus ei ole osatud näha seda, kuidas kogu auto lõpuks kokku käib. Kui väliseid mõõte ja töö käekirja saab ikka näha valmis autode pealt, siis seda, kuidas on lahendatud varjatud sõlmed, tuleb sageli ise välja mõelda. Abiks loogika ja Saksa autode ehituse eripärade tundmine. Keretööde meister vajab kõrvale innustunud juhendajat, kes oskab ette näha ka seda, kuidas kinnitavad polstrid või milline peab olema detailide vahekaugus ja kuju, et lõppviimistlus oleks laitmatu. See on sellise klassi auto, et kehvalt ei mõtet teha. 

Selle auto miinuseks on ka asjaolu, et tema turuhind vaatamata kõlavale nimele ei ole taastatuna kuigi kõrge - on võimalus, kui see projekt saab valmis, siis taastamise omahind (eriti teenusena tellides) ületab tema turuväärtuse. Tegemist on nn "väikese" Horchiga. Mootori osas tuleb uuel omanikul kõigepealt tublisti kodutööd teha, neid V8 mootoreid oli mitu põlvkonda ning neil kõigil on sarnased probleemid. Isegi kui õnnetsub saada mootor, mis käivitub, ei saa kindel olla selle töökindluses. Kui aga keegi on juba juppideks lahti võtnud, siis on sellel olnud põhjus. Olukord on muidugi palju parem kui minu projektil, kus mootorit ei ole isegi lahtivõetud kujul. 

Isutekitajaks pilt samast autost ühe Saksamaa suurima AutoUnioni kogu omaniku kollektsioonist samasugusest masinast.