04-05-2022, 21:09 PM
Tegelikult on asi nii, et sa vähemalt piltide järgi oskad piisavalt hästi keevitada. Teise asjana võin kindlalt väita seda, et töö mis sa teed ja keevitused on piisavalt turvalised.
Endal oli alguses täpselt sama teema, et lanseronide jms. tugevustalade keevitustööd ette ei julgenud võtta, sest kartsin turvalisuse pärast avariis. Ühel hetkel õnnestus mul vaadelda kõrvalt kuidas elukutseline keevitaja vahetas mu enda esimesel maanteelegaalsel(muidu oli see vist 4s) autol parempoolse lonseroni(jalgade juurest alates koos sisetiivaga) kuni vasaku esimese lonseroni otsani ära doonori pealt. Ja näitas ja seletas ära kuhu ja miks panna ülekattega tugevdused(neid oli 2tk 2cmx4cm).
Nina sai otse paljalt mõõdulindi ja punktimõõtjaga(pikk pulk millel liiguvad kaks teravikku millega diagonaale määrata((arthur tussik kasutab sama)). Sillastend näitas et sillad jooksevad otse. Sõitsin selle autoga 4 aastat, siis müüsin sõbrale kes veel 3 aastat sõitis. Siis müüs edasi.
Point oli igaljuhul selles, et mõni aeg peale lanseroni vahetust tegin iseseisvalt tagumise amordikanduri täieliku taastamise pakiruumi põhjast üles. Käisin tulemust näitamas ja mulle öeldi et sulaselge "OVERKILL". Eesti keeles oli jutt ja seletus vähe pikem.
Ühesõnaga materjali valik(paksus) oli õige, aga liiga palju keevitust. Tegelikult seisab auto koos punktidest ja tegelikult ei ole neid punkte nii palju kui me arvame olevat.
Kui on hirm et äkki ei jää konkreetne punkt pidama, siis kõige parema ja tugevama punktkeevituse õpimise ajal saad nii, et esimesel korral keevitad natuke vähem kui vaja ja natuke kinnitatava pleki ava serva poole. Siis liigud millimeetri jagu keskemale(kõrvale) ja kõrvetad sinna teise punkti otsa aga seekord jämedalt 2 sekundit pikemalt kui eelmine keevitus(tunde ja materjali paksuse asi) ja täidad terve augu. See sulatab kinni nii esimese kui ka teise keevituse korralikult ja kinnituspind jääb suurem. Lisaks on väiksem võimalus auk läbi põletada sest esimene keevitustäpp lisab sulatatavat materjali teisele juurde. Proovi esialgu suvaliste tükkide peal laual, siis on võimalik võrrelda materjali tagumiselt küljelt keevituse läbisulamist.
Kui aga "mott" on lõppenud, siis puhka ja võta mõttes kogu teema läbi. Kuidas ja mismoodi. Sul on tegelikult piisavalt oskusi et projekt lõpuni viia.
Mina ehitan 81 aasta Kapriisi, millest on hästi säilinud katuseplaat ja kapott(ei vaja keevitust). Iga muu detail tahab keevitustööd. Tiibadest ees+taga roostevaba osa umbes 20 - 25 cm ülevalt. Juhiuks kuni klaasini läbi, v.tagumine klaasist 20cm alla läbi, parempoolsed alt 25cm läbi, a piilarid klaasi juurest läbi, esitiivad välimised/sisemised läbi jne. Eelmine omanik oli õppinud hästi klaasriiet ja vaiku kasutama ja kõike seda varjama.
Peale lahti võtmist kadus mott mingil hetkel täielikult. Mõtlesin ka masina kahjudesse kandmisele. Seisis vist ligi 3 kuud garaazis külili ja ei läinud ligigi. Edasipidi mõtlesin plaanid endale sobivaks läbi ja hakkasin tasapisi peale. Alustasin lihtsamate keevitustöödega, et tulemust silmaga näha oleks ja tasapisi hakkas asi edenema. Lõpptulemus ei ole ja ei tule ka selline mida alguses soovinud oleks, aga minu eluea(30+) peab ta kindlasti vastu küll.....
Moti jaoks mõtle läbi kasvõi see - ma tegin sitast saia. Kui palju veel sinu tutvusringkonnast sama suudaks. Mina näiteks tean et oma 36 aastaga kogutud sõprusringkonna jooksul on sellist tööd(nagu sina teed) suutvate inimeste hulk suur ümmargune null. Ja see on kah üks suur edasiviiv jõud näidata kõigile et näed, mina tegin, aga sina ei suuda ja ei oska...
Kui aga lihtsalt rahakott pigistab kasvõi kereosade ostmisel, siis venib projekt pikemaks. Samas olen kindel et siitsamast foorumist saaksid kindlasti ka mõned-kümned sponsorid kes edasiminekul aitaksid.
Isegi võin sinusugust hakkajat mõnekümne euroga toetada, eeldusel et summad samale punasele autole kuluvad(arved näha). Noori andekaid huvilisi täna enam iga mätta alt ei leia. Foorumirahva peale võiks sa varuosade raha kokku saada küll
Mina väga loodan et sa pooleli ei jäta. Puhka natuke, mõtle asjad iga nurga alt läbi ja siis uue hooga peale... Auto on ju ilus ja palju tööd on juba tehtud...
Toivo
Endal oli alguses täpselt sama teema, et lanseronide jms. tugevustalade keevitustööd ette ei julgenud võtta, sest kartsin turvalisuse pärast avariis. Ühel hetkel õnnestus mul vaadelda kõrvalt kuidas elukutseline keevitaja vahetas mu enda esimesel maanteelegaalsel(muidu oli see vist 4s) autol parempoolse lonseroni(jalgade juurest alates koos sisetiivaga) kuni vasaku esimese lonseroni otsani ära doonori pealt. Ja näitas ja seletas ära kuhu ja miks panna ülekattega tugevdused(neid oli 2tk 2cmx4cm).
Nina sai otse paljalt mõõdulindi ja punktimõõtjaga(pikk pulk millel liiguvad kaks teravikku millega diagonaale määrata((arthur tussik kasutab sama)). Sillastend näitas et sillad jooksevad otse. Sõitsin selle autoga 4 aastat, siis müüsin sõbrale kes veel 3 aastat sõitis. Siis müüs edasi.
Point oli igaljuhul selles, et mõni aeg peale lanseroni vahetust tegin iseseisvalt tagumise amordikanduri täieliku taastamise pakiruumi põhjast üles. Käisin tulemust näitamas ja mulle öeldi et sulaselge "OVERKILL". Eesti keeles oli jutt ja seletus vähe pikem.
Ühesõnaga materjali valik(paksus) oli õige, aga liiga palju keevitust. Tegelikult seisab auto koos punktidest ja tegelikult ei ole neid punkte nii palju kui me arvame olevat.
Kui on hirm et äkki ei jää konkreetne punkt pidama, siis kõige parema ja tugevama punktkeevituse õpimise ajal saad nii, et esimesel korral keevitad natuke vähem kui vaja ja natuke kinnitatava pleki ava serva poole. Siis liigud millimeetri jagu keskemale(kõrvale) ja kõrvetad sinna teise punkti otsa aga seekord jämedalt 2 sekundit pikemalt kui eelmine keevitus(tunde ja materjali paksuse asi) ja täidad terve augu. See sulatab kinni nii esimese kui ka teise keevituse korralikult ja kinnituspind jääb suurem. Lisaks on väiksem võimalus auk läbi põletada sest esimene keevitustäpp lisab sulatatavat materjali teisele juurde. Proovi esialgu suvaliste tükkide peal laual, siis on võimalik võrrelda materjali tagumiselt küljelt keevituse läbisulamist.
Kui aga "mott" on lõppenud, siis puhka ja võta mõttes kogu teema läbi. Kuidas ja mismoodi. Sul on tegelikult piisavalt oskusi et projekt lõpuni viia.
Mina ehitan 81 aasta Kapriisi, millest on hästi säilinud katuseplaat ja kapott(ei vaja keevitust). Iga muu detail tahab keevitustööd. Tiibadest ees+taga roostevaba osa umbes 20 - 25 cm ülevalt. Juhiuks kuni klaasini läbi, v.tagumine klaasist 20cm alla läbi, parempoolsed alt 25cm läbi, a piilarid klaasi juurest läbi, esitiivad välimised/sisemised läbi jne. Eelmine omanik oli õppinud hästi klaasriiet ja vaiku kasutama ja kõike seda varjama.
Peale lahti võtmist kadus mott mingil hetkel täielikult. Mõtlesin ka masina kahjudesse kandmisele. Seisis vist ligi 3 kuud garaazis külili ja ei läinud ligigi. Edasipidi mõtlesin plaanid endale sobivaks läbi ja hakkasin tasapisi peale. Alustasin lihtsamate keevitustöödega, et tulemust silmaga näha oleks ja tasapisi hakkas asi edenema. Lõpptulemus ei ole ja ei tule ka selline mida alguses soovinud oleks, aga minu eluea(30+) peab ta kindlasti vastu küll.....
Moti jaoks mõtle läbi kasvõi see - ma tegin sitast saia. Kui palju veel sinu tutvusringkonnast sama suudaks. Mina näiteks tean et oma 36 aastaga kogutud sõprusringkonna jooksul on sellist tööd(nagu sina teed) suutvate inimeste hulk suur ümmargune null. Ja see on kah üks suur edasiviiv jõud näidata kõigile et näed, mina tegin, aga sina ei suuda ja ei oska...
Kui aga lihtsalt rahakott pigistab kasvõi kereosade ostmisel, siis venib projekt pikemaks. Samas olen kindel et siitsamast foorumist saaksid kindlasti ka mõned-kümned sponsorid kes edasiminekul aitaksid.
Isegi võin sinusugust hakkajat mõnekümne euroga toetada, eeldusel et summad samale punasele autole kuluvad(arved näha). Noori andekaid huvilisi täna enam iga mätta alt ei leia. Foorumirahva peale võiks sa varuosade raha kokku saada küll
Mina väga loodan et sa pooleli ei jäta. Puhka natuke, mõtle asjad iga nurga alt läbi ja siis uue hooga peale... Auto on ju ilus ja palju tööd on juba tehtud...
Toivo
Ennem sõidan aeglaselt ja jään totaalselt hiljaks kui et enam kunagi kuskile ei jõua.