24-05-2022, 12:38 PM
Vanatehnika harrastamiseks on erinevaid viise. Alates konserveerimise põhimõttest, mille kohaselt ei tohi mitte midagi parandada ega muuta. Seda näeme muuseumides. Ja lõpetades sellega, et vana auto sõidetakse romu- või põllurallil lõpuni läbi ning viiakse siis metalli kokkuostu.
Vanasõidukina tunnustamise süsteem seisis aastatel 2006 kuni 2021 sellel põhimõttel, et sõiduk peab olema võimalikult lähedane seisukorrale, milles ta väljus tehasest. Kui kasutuse jooksul oli saanud vigastusi või oli korrosioon oma töö teinud, siis tuli auto taastada selle lähedasse seisukorda, mis oli tehasest väljumisel. Tehasest välja sõites üldjuhul sõidukil roostet ei olnud, istmekatted olid terved, värv oli ilus ning pori ja paakunud õli kusagilt ei leitud. Kõik detailid olid puhtad ja värsked. Igasugune korrosioon, mustus ja vigastused olid välistatud.
15 aastaga jõudis meie vanatehnikakogukond selleni, et oldi valmis musta numbriga eristama ka selliseid sõidukeid, mis ei olnud "nagu eile tehaseväravast väravast välja sõitnud", vaid omasid kasutusest tingitud kahjustusi. Konsensuse leidmine hindamispõhimõtete üle kestis aastaid ning on nüüd vormistatud EVKL üldkoosoleku otsusena. 05.07.2021 jõustusid ka riiklikes õigusaktides vastavad muudatused, mis lubasid vanasõidukina tunnustada ka kasutusest tingitud kahjustustega sõidukeid. Oluline märksõna säilinud sõidukite tunnustamisel musta numbri alla on vajadus hoida ajalugu selle säilinud kujul. Seega mitte iga orginaalvärvis säilinud VAZ ei ole musta numbrit väärt, kuid näiteks 70 aastat vana auto puhul vaadatakse sellele juba teise pilguga.
Eesmärk on ikka selline, et musta numbriga sõidukiga oleks alati vabapääse mistahes näitusele. Teisalt on aga must number mõeldud ikkagi sõitmiseks. Kui taastamistöödes minnakse nii kaugele, et aetakse taga ka õiget värvimise tehnoloogiat ja kummidetaile valmistatakse ehtasast kautšukist, siis sellise sõidukiga keegi liiklusesse ei lähe. Ja pole ka vaja mingit musta numbrit. Vanasõiduki akti võib ikka teha, kuid see on meie latist kõrge kaarega üle hüppamine.
Seega tolereerib Eesti süsteem väga erinevat lähenemist. Põhikriteeriumiteks on:
1. tehniline seisukord lubab ohutult liigelda - kui on valmistaja nõuete piires, siis on korras
2. originaalsus on valmistajatehase originaalsuse lähedane - vanematel sõidukitel leebemad nõuded
3. esteetiline välimus vastab sellele ajale, mil ta uuena kasutusele võeti.
Vanasõidukiks tunnustamise käsiraamat, säilinud sõidukite hindamise põhimõtted ja muu vajalik info on kättesaadav register.evkl.ee lehel
Vanasõidukina tunnustamise süsteem seisis aastatel 2006 kuni 2021 sellel põhimõttel, et sõiduk peab olema võimalikult lähedane seisukorrale, milles ta väljus tehasest. Kui kasutuse jooksul oli saanud vigastusi või oli korrosioon oma töö teinud, siis tuli auto taastada selle lähedasse seisukorda, mis oli tehasest väljumisel. Tehasest välja sõites üldjuhul sõidukil roostet ei olnud, istmekatted olid terved, värv oli ilus ning pori ja paakunud õli kusagilt ei leitud. Kõik detailid olid puhtad ja värsked. Igasugune korrosioon, mustus ja vigastused olid välistatud.
15 aastaga jõudis meie vanatehnikakogukond selleni, et oldi valmis musta numbriga eristama ka selliseid sõidukeid, mis ei olnud "nagu eile tehaseväravast väravast välja sõitnud", vaid omasid kasutusest tingitud kahjustusi. Konsensuse leidmine hindamispõhimõtete üle kestis aastaid ning on nüüd vormistatud EVKL üldkoosoleku otsusena. 05.07.2021 jõustusid ka riiklikes õigusaktides vastavad muudatused, mis lubasid vanasõidukina tunnustada ka kasutusest tingitud kahjustustega sõidukeid. Oluline märksõna säilinud sõidukite tunnustamisel musta numbri alla on vajadus hoida ajalugu selle säilinud kujul. Seega mitte iga orginaalvärvis säilinud VAZ ei ole musta numbrit väärt, kuid näiteks 70 aastat vana auto puhul vaadatakse sellele juba teise pilguga.
Eesmärk on ikka selline, et musta numbriga sõidukiga oleks alati vabapääse mistahes näitusele. Teisalt on aga must number mõeldud ikkagi sõitmiseks. Kui taastamistöödes minnakse nii kaugele, et aetakse taga ka õiget värvimise tehnoloogiat ja kummidetaile valmistatakse ehtasast kautšukist, siis sellise sõidukiga keegi liiklusesse ei lähe. Ja pole ka vaja mingit musta numbrit. Vanasõiduki akti võib ikka teha, kuid see on meie latist kõrge kaarega üle hüppamine.
Seega tolereerib Eesti süsteem väga erinevat lähenemist. Põhikriteeriumiteks on:
1. tehniline seisukord lubab ohutult liigelda - kui on valmistaja nõuete piires, siis on korras
2. originaalsus on valmistajatehase originaalsuse lähedane - vanematel sõidukitel leebemad nõuded
3. esteetiline välimus vastab sellele ajale, mil ta uuena kasutusele võeti.
Vanasõidukiks tunnustamise käsiraamat, säilinud sõidukite hindamise põhimõtted ja muu vajalik info on kättesaadav register.evkl.ee lehel