19-09-2022, 11:04 AM
Enne kui hindajad vastavad täpsematele nüanssidele, tuletan meelde olulise põhimõtte: tegu ei ole restaureerimiskonkursiga. Algne vajadus Musta numbri järgi tekkis olukorras kus kaasaegsete autode tehnilise ülevaatuse ja igapäevaste liiklusnõuete vahel hakkasid tekkima väga suured erisused, puukodaratega auto hüples piduristendil ja kolmerattaline kukkus hoopis kanalisse. Nüüd oleme oma 35 aastase välbaga jõudnud ajastusse, kus piduristend on elementaarne ja autode autentsuse hindamine on praktiliselt võimatu, sest keegi ei tea, mitu korda on "aju üle kirjutatud". Seega tuleb piir maha panna ja piirduda väljalaskeaastaga 1990, kuigi selle oleks võinud ka varasemasse aega tõsta. Vastava otsuse peab langetama Eesti Vanatehnikaklubide Liit.
Rehvid peavad olema õiges mõõdus ja õige markeeringuga. Liikluses ei tohigi kasutada vanu rehve, maailmas valmistatakse endiselt nii diagonaalrehve kui ka ajastukohase mustriga radiaalrehve. Igasugused valged triibud ja suured tähed jäävad uuniku omaniku südametunnistusele ja iga vanatehnikahuviline peab ise analüüsima, kas mood on ajatu või ajakohane.
Akude puhul eeldatakse samuti, et see võiks olla musta värvi, kui algselt ei olnud teisiti ja soovitav on erksad kleebised eemaldada. Valged kirjad ventilaatori rihma peal võiks musta markeriga üle värvida ja numbri võiks kinnitada autole või mootorrattale ajastukohaselt kenade poltidega kuigi seadus ei luba numbrit rikkuda sinna auke puurides. Huviliste ringkondades liigub ka omavalmistatud plekist aluseid, mis näevad samuti tagasihoidlikud välja. Uuematele autodele võiks numbri paigaldada ka kahepoolse teibiga. Igastahes GAZ 51 küljes on number eluaeg olnud poltidega kõvasti kinni, mitte plastikust numbrialusega.
Kõik muud tuuningud peaks olema "mõistuse piires" ja jätma autost korrektse mulje. Selle halli Mersu küljes on just sellele mudelile valmistatud tiivakoopa ilustused, loomulikult need tuleks aktis ära märkida, aga eemaldada pole vajadust, sest need poes saadaval olnud just sellele mudelile. Sama lugu on igasuguste käigukangi nuppudega ja roolikatetega. Kui terve auto ainult nendest koosnebki, siis see ületab hindajate valuläve, kui need aga on sellises mahus, et elementaarne tehnikakultuuri tasand on ikkagi säilinud, siis ei peaks see olema probleem.
Kokkuvõttes on oluline kõik erisused aktis ära märkida ja kui põhjust, siis ka punkte maha võtta. Loomulikult on meie riigi haridussüsteem vigastanud inimeste võimekust tulla toime vigade tunnistamisega, kõik tahavad olla perfektsed ja ületada künnist ja jätta endast muljet kui edukast ja hakkama saavast indiviidist. Püüame aga liikuda elus edasi ja lubada endale vigu, mis meid kaunistavad. Seega ei ole vaja saavutada uunikumi puhul 100 protsendilist autentsust, vaid olukord on vaja fikseerida ja kirjeldada. Las olla vale aastakäigu generaator, kui see on sarnane ja toimib hästi, peaasi, et see on õiges lahtris kirjeldatud. Kui hindajad sealt punkte ja protsente maha võtavad, siis tuleb vaadata, et need mujale alles jääks. Roostega ka nii, kui on ikka autentne detail aga veidi kulunud või rooste täppidega siis tuleks jumala rahuga lasta punkte maha võtta ja olukorda kirjeldada, mitte kõike üle värvida. Loomulikult on kusagil piir ja seda piiri hindajad hindavadki.
Soovime Teile huvitavad akte ja ajalooga tehnikat, mitte 100 protsendilisi akte ja tarvitamist kartvaid parketikaunitare!
Rehvid peavad olema õiges mõõdus ja õige markeeringuga. Liikluses ei tohigi kasutada vanu rehve, maailmas valmistatakse endiselt nii diagonaalrehve kui ka ajastukohase mustriga radiaalrehve. Igasugused valged triibud ja suured tähed jäävad uuniku omaniku südametunnistusele ja iga vanatehnikahuviline peab ise analüüsima, kas mood on ajatu või ajakohane.
Akude puhul eeldatakse samuti, et see võiks olla musta värvi, kui algselt ei olnud teisiti ja soovitav on erksad kleebised eemaldada. Valged kirjad ventilaatori rihma peal võiks musta markeriga üle värvida ja numbri võiks kinnitada autole või mootorrattale ajastukohaselt kenade poltidega kuigi seadus ei luba numbrit rikkuda sinna auke puurides. Huviliste ringkondades liigub ka omavalmistatud plekist aluseid, mis näevad samuti tagasihoidlikud välja. Uuematele autodele võiks numbri paigaldada ka kahepoolse teibiga. Igastahes GAZ 51 küljes on number eluaeg olnud poltidega kõvasti kinni, mitte plastikust numbrialusega.
Kõik muud tuuningud peaks olema "mõistuse piires" ja jätma autost korrektse mulje. Selle halli Mersu küljes on just sellele mudelile valmistatud tiivakoopa ilustused, loomulikult need tuleks aktis ära märkida, aga eemaldada pole vajadust, sest need poes saadaval olnud just sellele mudelile. Sama lugu on igasuguste käigukangi nuppudega ja roolikatetega. Kui terve auto ainult nendest koosnebki, siis see ületab hindajate valuläve, kui need aga on sellises mahus, et elementaarne tehnikakultuuri tasand on ikkagi säilinud, siis ei peaks see olema probleem.
Kokkuvõttes on oluline kõik erisused aktis ära märkida ja kui põhjust, siis ka punkte maha võtta. Loomulikult on meie riigi haridussüsteem vigastanud inimeste võimekust tulla toime vigade tunnistamisega, kõik tahavad olla perfektsed ja ületada künnist ja jätta endast muljet kui edukast ja hakkama saavast indiviidist. Püüame aga liikuda elus edasi ja lubada endale vigu, mis meid kaunistavad. Seega ei ole vaja saavutada uunikumi puhul 100 protsendilist autentsust, vaid olukord on vaja fikseerida ja kirjeldada. Las olla vale aastakäigu generaator, kui see on sarnane ja toimib hästi, peaasi, et see on õiges lahtris kirjeldatud. Kui hindajad sealt punkte ja protsente maha võtavad, siis tuleb vaadata, et need mujale alles jääks. Roostega ka nii, kui on ikka autentne detail aga veidi kulunud või rooste täppidega siis tuleks jumala rahuga lasta punkte maha võtta ja olukorda kirjeldada, mitte kõike üle värvida. Loomulikult on kusagil piir ja seda piiri hindajad hindavadki.
Soovime Teile huvitavad akte ja ajalooga tehnikat, mitte 100 protsendilisi akte ja tarvitamist kartvaid parketikaunitare!
Tõnu Piibur
5116265