15-01-2023, 15:58 PM
Buick 90 nõuka variandi ehk L1 polsterdamine liigub edasi. Kuna mõlemad minu projektid nii L1 kui M1 liiguvad vääramatult oma õnneliku lõpu poole, siis sobiks siin nende üle pisut filosofeerida. Tegelikkuses osutus L1 projekt lihtsamaks ja odavamaks kui M1 oma. Kõrvaltvaatajale võibolla arusaamatu, sest toodeti ju Buick 90/L1 sadu kordi vähem, kui M1.
Tõeline põhjus peitub USA ja N.Liidu majanduslikus ja kultuurilises erinevuses. Muidugi pani M1-le põntsu II Maailmasõda, kus neid autosid lihtsalt tuhandete kaupa utiliseeriti. Põhiline põhjus on ikkagi selles, et M1-d ei jõudnud praktiliselt erakätesse. Kõik säilinud eksemplarid on erastatud 50-ndatel, ehk 12-15 aastaselt, mis nõudis juba kõva kap. remonti. Suure autode defitsiidi tingimustes muutusid need autod NIA-ks (Nõukogude Inimese Auto), mille originaalsus oli olematu. Mootorid, käigukastid, sillad, transmissioon, elektrisüsteem - kõik on välja vahetatud. Nahkne katus asendatud plekiga. Uste tõstukid kas puuduvad või katki, õhutusakende reduktorid puruks keeratud. Need tulid kõik taastada. Ja eks aeg teeb ka oma töö ja kõik need M1-NIA-d on oma otsa leidnud. Idanaabrid arvavad, et alles jäänud M1-de arv ei ulatu üle 30., millest originaalseid ehk originaalseks taastatuid käputäis. Toodeti neid aga pea 63 tuhat.
Seeria 90 Buicke toodeti aastatel 1931 - 1942. Kokku 3000 autot. Kõigi aastakäikude autod erinesid üksteisest ja peale selle veel 4-5 eri modifikatsiooni. Tänapäeval tegemist marginaalse autoga, millele samuti pole praktiliselt midagi saada. Kuid ameeriklased ei ehitanud noil aegadel oma autosid ümber. Tänapäeval tehakse neist küll igasugu üllitisi aga see puudutab Buick-i 90 mudelit väga vähesel määral. Olen kohanud kahte ümberehitatud Buick 90. (vale mootor, sillad, jne). Tõenäoliselt on mõni veel. Mina olen oma auto kokku kogunud huvilistelt, kelle vaimustus on üle läinud, kas projekti kõrge hinna või vedru mahakäimise tõttu. Aga see osutus lihtsamaks kui koguda amatöör arheoloogide käest kusagilt leitud näiteks pidurisüsteemi osi ja siis nende järgi teha uued vidinad.
Tõeline põhjus peitub USA ja N.Liidu majanduslikus ja kultuurilises erinevuses. Muidugi pani M1-le põntsu II Maailmasõda, kus neid autosid lihtsalt tuhandete kaupa utiliseeriti. Põhiline põhjus on ikkagi selles, et M1-d ei jõudnud praktiliselt erakätesse. Kõik säilinud eksemplarid on erastatud 50-ndatel, ehk 12-15 aastaselt, mis nõudis juba kõva kap. remonti. Suure autode defitsiidi tingimustes muutusid need autod NIA-ks (Nõukogude Inimese Auto), mille originaalsus oli olematu. Mootorid, käigukastid, sillad, transmissioon, elektrisüsteem - kõik on välja vahetatud. Nahkne katus asendatud plekiga. Uste tõstukid kas puuduvad või katki, õhutusakende reduktorid puruks keeratud. Need tulid kõik taastada. Ja eks aeg teeb ka oma töö ja kõik need M1-NIA-d on oma otsa leidnud. Idanaabrid arvavad, et alles jäänud M1-de arv ei ulatu üle 30., millest originaalseid ehk originaalseks taastatuid käputäis. Toodeti neid aga pea 63 tuhat.
Seeria 90 Buicke toodeti aastatel 1931 - 1942. Kokku 3000 autot. Kõigi aastakäikude autod erinesid üksteisest ja peale selle veel 4-5 eri modifikatsiooni. Tänapäeval tegemist marginaalse autoga, millele samuti pole praktiliselt midagi saada. Kuid ameeriklased ei ehitanud noil aegadel oma autosid ümber. Tänapäeval tehakse neist küll igasugu üllitisi aga see puudutab Buick-i 90 mudelit väga vähesel määral. Olen kohanud kahte ümberehitatud Buick 90. (vale mootor, sillad, jne). Tõenäoliselt on mõni veel. Mina olen oma auto kokku kogunud huvilistelt, kelle vaimustus on üle läinud, kas projekti kõrge hinna või vedru mahakäimise tõttu. Aga see osutus lihtsamaks kui koguda amatöör arheoloogide käest kusagilt leitud näiteks pidurisüsteemi osi ja siis nende järgi teha uued vidinad.