[rains]

Insener M. Katkov pakkus 1936. aastal välja auto käigukastiga juhitava hüdrotõstukiga S2 kalluri projekti. See mudel pidi põhinema uuel kahetonnisel GAZ-MM šassiil ja kandma 2000 kg (st 750 kg rohkem kui S1), kuid mudel GAZ-MM sattus konveierile sugugi mitte plaanipäraselt, alles 1940. aastaks ja 50-hobujõuline mootor võimaldas tõsta kandevõimet vaid 50 kg võrra. S2 ei ehitatud kunagi. Seejärel määrati S-1 ja S-2 indeksid Moskva autoremonditehaste direktoraadi kallurautodele, mis olid toodetud ZIS-5 sõidukite baasil. Mis puudutab Gorki kallurautot, siis 1939. aasta Nõukogude autode värvikas kataloogis kirjeldatakse seda juba mitte käsitsi, vaid  hüdraulilise kasti tõstemehhanismiga. See on viga, selliste mehhanismidega GAZ-AA šassii kallureid pole kunagi eksisteerinud.

Ya.M. Sverdlovi nim. tehas  püüdis aktiivselt suurendada kallurautode tootmise kasvu ning Gorki autotehas, vastupidi, püüdes kulusid 1940. aastaks vähendada, lõpetas kerede tellimise alltöövõtjalt, minnes täielikult üle oma kerede tootmisele ja tootis ka mehaanilised osad oma harus. Selleks ajaks oli auto veidi muutunud, kuna tehas läks üle moderniseeritud GAZ-MM šassii tootmisele, millel oli uus mootor, rool ja muud sõiduautost GAZ M-1 toodud osad. Lühendatud GAZ-MM šassii läks kallurautode tootmiseks. Auto sai tuttavama nime - GAZ-410, kuigi tegelikult on selles kogu tootmisaja jooksul vähe muutunud. Jakov Ivanovitš Vavilov määrati "uue" mudeli juhtivaks disaineriks. Ta kujundas ka järgmise põlvkonna kallurauto - GAZ-93.

Sõja puhkemine kallurautode tootmist praktiliselt ei mõjutanud. GAZ kannatas rohkem kui korra sakslaste õhurünnakute all. Materjalide nappuse ja kokkupaneku kiirendamise tõttu toodeti GAZ-410 lihtsustatud versioonis alates 1942. aastast, nagu ka teisi Gorki autotehase mudeleid. Autol kadus teine esituli, esipidurid, mõlemad uksed. Loobuti ka tollal kulukast metallkabiinist. Istmeid hakati paigaldama ajutist lihtsustatud tüüpi, autole ilmusid L-kujulised tiivad, katus muutus lõuendiks. Aastatel 1943-1944 viidi autotehas võimalusel stabiilsele režiimile ja kallur varustati taas ustega, kuigi kogu vooder jäi puidust kuni sõja lõpuni. Metallkabiin taastati juba sõjajärgsel perioodil, kuid auto katus jäi presendiks.

Vähesed teavad, kuid kallurautot toodeti suurel hulgal pärast Suurt Isamaasõda, kuni 1950. aastani. Viimase viie aasta toodang on ületanud eelmise kümnendi kogutoodangu. Kogu sõja ja kuni 1948. aastani jäi GAZ-410 ainsaks riigis toodetud kallurautomudeliks. Restaureerimisobjektidel kasutati vanatehnikat, kallurautoparki täiendati vaid mudeliga 410. Teised tehased (YaAZ, ZIS) tol ajal kallureid ei tootnud ja Odessa autokoosseis asus kokku panema uut GAZ-i. -93 mudel alles 1948 aasta keskpaigast. Poolteisttonnise šassii tootmise lõppemisega lõppes ka iselaadivate kallurautode ajastu.

Praegu on teada vaid üks GAZ-410 säilinud eksemplar. See on sõjajärgne auto, mis restaureeriti hoolikalt Moskvas Jevgeni Šamanski töökojas.