[Tuunikala]

Kuna tegemist järjekordse huvitava masinaga, siis esimese hooga sai muidugi auto müüki pandud. Mõttes mõlkus tõsiasi, et suvi on tulemas ning paras aeg leida keegi, kes äkki tahaks selle teatepulga koheselt üle võtta.
Mida aga ei tulnud, oli ostja. Mida tuli aga, oli hunnikutes erinevaid vahetuspakkumisi, hinnapakkumisi alates 4000€-st ning lõpetades virtuaalsete rehvitoksijatega. Kellega, peab tõdema, on palju meeldivam tegeleda.
Kuna aga tegemist oli tollel hetkel enda ainsa igapäevaliikuriga, otsustasin et vaatan, mis saab. Mingid aastad tagasi sai renditud üks kabriolett soojal maal puhates ning miks mitte proovida sellist autot pidada kodumaal. Ilmad lubasid tulla ilusad ning proovima ju peab.
Ning noh, kuna niiehknii autot ostes kõik kas valetavad või jätavad olulise osa rääkimata, otsustasin et saagu mis saab, tegelen probleemidega jooksvalt.
Ning esimene probleem tekkis siis, kui esimest korda sai tehtud nii:

Teema peakangelane tuli tehasest väljam linnukesega kastis, mis võimaldas talle elektriliselt käivat katust. Mure aga oli selline, et see katus ei käinud enam väga elektriliselt. Või noh, käis korra aga sellega asi piirdus. Murekohaks selgus, et on tagumist katuse kaant liigutav mootor, millel pole enam sellist jõudu kui vanasti.
Õnneks sai leiutatud lahendus, mis eeldas mõlema mootori lahtiühendamist ning katuse käsitsi kokkuklappimist. Kui katus koos, lükkad kaant liigutava mootori uuesti hambasse ning 12V jõul lased tal teha oma tööd. Eelistatavalt siis, kui keegi peale surub. Nii sai lahendatud esimene probleem.
Teine probleem tekkis siis kui ülevaatusele sai mindud.
Kuna tegemist autoga kus katus käib alla, siis eeldad, et salongi kostub erinevat müra. Mida aga ei eelda, on oma viimaseid elupäevi pidava kütusepumba undamine. Olgugi et väidetavalt oli ta vahetatud 2022 aasta sügisel. Ning sellega hakkas pihta rahakotiraudade pidev paotamine, et kindla peale jõuaks hommikul tööle ja õhtul koju ka.
Sai vahetatud paagisisene kütusepump. Sealjuures likvideeritud kütuseleke, mida põhjustas lõhkikuivanud ülevoolutoru.
Kui see undamine sai vait, ilmus järgmine. Süüdlane tuvastatud: parem esimene rattalaager. Ka see sai vahetatud.
Kuid kaks ei jää ilma kolmandata ning tolle põhjuseks sai tagumine differentsiaal. Aga sõitmist see tollel hetkel ei seganud ning autot sai nautida igapäevaselt, kas siis katus peal või katus maas.
Siis hakkas närvidele käima rehvide pidev koopasse käimine. Nad olid eelnevalt rullitud, kuid probleemi see ei lahendanud. Sai katsetatud teisi velgi:

Kuid tollel hetkel jäi see lahendus kasutamata, kuna veljed vajasid tööd,et natukenegi esinduslikud välja näha. Sai hoopis kasuttaud vana head lahendust: kummirõngad vahele vedrudele. Jah, leevendas, kuid probleem jäi siiski alles. Eriti kui otsustasin sõita rohkem kui iseendaga või veel hullem: otsustasin paagi täis panna..
Aga tolle probleemiga polnud vajadust tegeleda koheselt kuna oli teisi, mis vajasid rohkem tähelepanu. Kuid nad ei vajanud kohest, mistõttu sai autoga veel edasi sõidetud ning mõnel juhul sai isegi mõne ilusa pildi teha.

Paraku selgub, et probleemide ignoreerimine teeb asja hullemaks. Ning tõsiasi, et pole pidanud puhkust juba poolteist aastat, pani mõttelõnga liikuma ning jõuame tänasesse päeva, mis ajendas seda teemat üldse algatama.