[Tuunikala]

Paar päeva vaikust olnud, sest sebimist olnud palju, erinevates kohtades käimist ja ummikutes istumist. Ja muidugi sõitmist. Aga jätkame.
Õhtu möödus selliselt, nagu oodata võiks. Õlut voolas ja praed olid toitvad. Hommikusüük oli vägagi hea väiksema asutuse kohta, padi toetas piisavalt ning ventilaator laes aitas kenasti õhku laiali ajada. Auto oli ka oma koha peal ning pärast kodinate kokkupakkimist sai katus maha võetud, otsitud esimene tankla mis aksepteeris Routex kaarti ja suund keeratud Audi muuseumi peale. Õnneks polnud seda mingist hetkest enam raske märgata.

Teadmiseks siis: vaatamist seal leiab, pilet 5€ täiskasvanu kohta ning muuseumit külastades parkimine tasuta. Räägivad sealt pikalt laialt ajaloost, saab vaadata NSU-d, Horchi, Wandereri, Audisid. Ka sõjatehnikat mis tootsid. Oli tegelikkuses täitsa hariv käimine, hea viis veeta pool päevakest.
Huvitav oli näha ka oma silmaga selliseid asju:

Kolm erinevat versiooni nendest esindatud. Kõik viidi pärast sõda Nõukogude liitu, kus neid siis külma sõja lõppedes ja liidu lagunedes avastati ning taastati. 
Aga praegu oli viimane osa veel suletud, tehti ümberkorraldusi.
Kauplusest sai osta erinevaid asju, alates kleepsudest ja särkidest, lõpetades erinevate varuosade ja detailidega, mille abil saab kas enda projekti sammu edasi viia või üldsegi täiendada. Ühe asjana mis meelde jäi, oli ajavõtukell koos spidomeetriga, trossiga ülekandele. Maksis äkki miskine 150€? Huvitav asi mida näha.
Tiir peal, suveniirid ostetud ja uued autod ka üle vaadatud, võtsime suuna Müncheni peale. Ning kui eelnevalt võis olla veel mõni kahtlusekübeke hinges, siis need olid möödas. Vaja ikkagi teada saada, palju võiks umbes välja joosta. Põnev ka veidi siiski.
190km/h on registreeritud GPS-ga, et kodumaal on võimalik lubadest ilma jääda. Ilmselt oleks välja venitanud ka 200-210 vahemikku, kuid tagumise differentsiaali ülekanne selleks vale. Ja auto keeras ette muidugi.
Münchenisse minnes peab arvestama ka nende ummikutsoonidega. Kuna aga tahtmist sellega tegeleda ei olnud, sõitsime mööda erinevaid teid, leidsime parkimismaja, leidsime õige parkimismaja ning ees terendas selline vaatepilt.

Pean tõdema, et oli vaadata juba rohkem. Ning pean tõdema et sarnaselt Audi muuseumile, tegelesin rohkem vaatamise kui pildistamisega.
Räägiti rohkem ajaloost, oli väljas erinevaid mudeleid, näidati disainimist. Lastele interaktiivseid tegevusi. Räägiti ka sõjakuritegudest ning kuidas nad ei tee nägu, et seda ei juhtunud.
Mootoritest näiteks oli eraldi eksponaat tehtud ning neid oli ka mujale laiali puistatud. Siin mõned näited.



Võib öelda et need polnud isegi mitte kõige enim seinast-seina näited.
Teema peakangelane oli esindatud originaalses seisundis

Ning ka veidi erilisemas

Ning muuseumi kauplusest välja minnes oli pilt selline:

Oli väljas ka ajutine väljapanek erinevatest kaherattalistest suurema tähtpäeva raames.

Kokkuvõttes: soovitan soojalt. Soovitan nad kõik tegelikult läbi käia, kui vähegi võimalik. Polnud ka kallis, 10€ nägu. Saad koha peal osta telefoniga ning tervest pikast järjekorrast mööda.
Positiivse poole pealt parklasse juhatav tädi kiitis ka auto heaks. Tegi kohe tuju rõõmsaks.
Siis tuli peale tugev vihm ja äike, mis andis meile vihje, et äkki oleks aeg edasi minna. Ning seda me tegime. Eemale äikesest, vihmast. Loodetavasti.
Mitu ummikut, paar avariid ja üks kiirteepääse hiljem olime Salzburgis hotelli parklas, väsinud. Mitte pika tee läbimisest, vaid ummikutes vahtimisest, või teetööde läbimisest. Vähemalt on teada, ees ootab külm õlu ja suur kõhutäis.
9