22-09-2023, 16:05 PM
Natuke mõtteainet teemal kuhu me teel oleme.
Näiteks selline uudis tootluse kohta meie riigis.
Ega siin polegi midagi muud lisada, et asi ei taha edeneda ja näitlikustame seda kalapüügiga.
Kalandusega tegeleb 20 inimest ja seda kõrgtehnoloogiliselt nagu meie edulugu tahetakse maalida.
Nii on meil paat säästliku elektrimootori ja päikesepaneelidega ning viimasepeal kajaloodiga kus istuvad kolm kalameest kes püüavad latikat selleks spetsiaalselt arendatud ussidega.
Tänu tehnoloogiale saavad nad kõvasti kala-igaüks ämbri päevas.
Päeva lõpuks tulevad nad kaldale kus ootavad ülejäänud 17 ja pistavad ühe ämbri kinni.
Teine ämber müüakse ära aga kellele?
Naabritele ei saa müüa sest seal on samasugune firma 20 töötajaga kes kasutavad tavalisi usse ja püüavad päevas 10 ämbrit kala.
Ainuke esinevus on, et nad istuvad kaldal ja igaüks püüab, küll vähe aga lõpuks on kala rohkem ja ämber kala maksab vähem.
Et meie näidisfirma kala oleks konkurentsivõimeline on neil palk väga väike ja õige ka sest kulu on suur.
Nii oleme hinnatasemelt jõudmas rikaste riikide tasemele aga palgatasemelt pigem kuhugi nimekirja teise poolde.
Niisiis perspektiivid millega tegelemine on edukas kui me enam tööjõukuludelt konkurentsis pole?
Järgi jäävad need alad millega teised ei taha tegeleda ja kus võiks konkurentsi pakkuda.
Näiteks fosforiidi kaevandamine, tselluloositehas ja miks mitte ka radioaktiivsete elementide eraldamine diktüoneemakildist.
Kindlasti on veel alasid millega teised ei taha tegelda, näiteks liitiumi eraldamine maagist ja selleks ongi see raudtee et tuua siia tooraine ja viia vajalik osa tagasi.
Sekka võetakse veel muid asju ka mis maast saada nagu turvas ja kasvõi kruus.
Aga sellest olukorrast väljapääsu ka näha pole sest need 17 kalurit hakkaks kohe streikima kui nad peaks hakkama käsitsi püüdma...
Näiteks õpetajad ähvardasid streikima hakata kui nende palgatõus ära jääb.
Aga äkki peakski laskma neil streikida kuni arved hakkavad laekuma ja tekib arusaamine, et parem pool käes kui terve katusel?
Enne muidugi ma teeks sellise nalja, et telliks analüüsi sõltumatult spetsialistilt kas haridusministeeriumis on kokkuhoiukohti ja kui neid leitakse saab tulemust analüüsida ja astuda samme.
Seda nalja peaks muidugi tegema kõigis ministeeriumides.
See kokkuhoid mida praegu kõnelustel etendati ei ole päris see vaid meenutab rohkem asendustegevust.
Kui ministeeriumidele antakse peaministrilt suunis kärpida summa x ja sellega hakkama ei saada on kaks võimalust: kas peaminister tahab võimatut või minister ei allu peaministrile.
Kujutate ette, et firmajuht käsib mul säästa kütust 25% ja ma ei hakka ökonoomselt sõitma vaid lasen pedaal põhjas edasi?
See saab lõppeda vaid nõnda, et mind vallandatakse, kütus saab otsa või tuleb vahe kinni maksta...
Minna uudistesse rääkima, et mu autolt võeti osa kütust ära ei tee asja paremaks.
Näiteks selline uudis tootluse kohta meie riigis.
Ega siin polegi midagi muud lisada, et asi ei taha edeneda ja näitlikustame seda kalapüügiga.
Kalandusega tegeleb 20 inimest ja seda kõrgtehnoloogiliselt nagu meie edulugu tahetakse maalida.
Nii on meil paat säästliku elektrimootori ja päikesepaneelidega ning viimasepeal kajaloodiga kus istuvad kolm kalameest kes püüavad latikat selleks spetsiaalselt arendatud ussidega.
Tänu tehnoloogiale saavad nad kõvasti kala-igaüks ämbri päevas.
Päeva lõpuks tulevad nad kaldale kus ootavad ülejäänud 17 ja pistavad ühe ämbri kinni.
Teine ämber müüakse ära aga kellele?
Naabritele ei saa müüa sest seal on samasugune firma 20 töötajaga kes kasutavad tavalisi usse ja püüavad päevas 10 ämbrit kala.
Ainuke esinevus on, et nad istuvad kaldal ja igaüks püüab, küll vähe aga lõpuks on kala rohkem ja ämber kala maksab vähem.
Et meie näidisfirma kala oleks konkurentsivõimeline on neil palk väga väike ja õige ka sest kulu on suur.
Nii oleme hinnatasemelt jõudmas rikaste riikide tasemele aga palgatasemelt pigem kuhugi nimekirja teise poolde.
Niisiis perspektiivid millega tegelemine on edukas kui me enam tööjõukuludelt konkurentsis pole?
Järgi jäävad need alad millega teised ei taha tegeleda ja kus võiks konkurentsi pakkuda.
Näiteks fosforiidi kaevandamine, tselluloositehas ja miks mitte ka radioaktiivsete elementide eraldamine diktüoneemakildist.
Kindlasti on veel alasid millega teised ei taha tegelda, näiteks liitiumi eraldamine maagist ja selleks ongi see raudtee et tuua siia tooraine ja viia vajalik osa tagasi.
Sekka võetakse veel muid asju ka mis maast saada nagu turvas ja kasvõi kruus.
Aga sellest olukorrast väljapääsu ka näha pole sest need 17 kalurit hakkaks kohe streikima kui nad peaks hakkama käsitsi püüdma...
Näiteks õpetajad ähvardasid streikima hakata kui nende palgatõus ära jääb.
Aga äkki peakski laskma neil streikida kuni arved hakkavad laekuma ja tekib arusaamine, et parem pool käes kui terve katusel?
Enne muidugi ma teeks sellise nalja, et telliks analüüsi sõltumatult spetsialistilt kas haridusministeeriumis on kokkuhoiukohti ja kui neid leitakse saab tulemust analüüsida ja astuda samme.
Seda nalja peaks muidugi tegema kõigis ministeeriumides.
See kokkuhoid mida praegu kõnelustel etendati ei ole päris see vaid meenutab rohkem asendustegevust.
Kui ministeeriumidele antakse peaministrilt suunis kärpida summa x ja sellega hakkama ei saada on kaks võimalust: kas peaminister tahab võimatut või minister ei allu peaministrile.
Kujutate ette, et firmajuht käsib mul säästa kütust 25% ja ma ei hakka ökonoomselt sõitma vaid lasen pedaal põhjas edasi?
See saab lõppeda vaid nõnda, et mind vallandatakse, kütus saab otsa või tuleb vahe kinni maksta...
Minna uudistesse rääkima, et mu autolt võeti osa kütust ära ei tee asja paremaks.