16-03-2024, 16:24 PM
Huvitav kokkusattumus on siin küll. Esiteks, et inimesel seesugused mõtted üldse tulevad. Ja et ta võtab teha vastava teema. Ja veel see, et nii mõnigi teine on seda lugema või täiendama sattunud.
Muideks, antud teemal oleks nagu mitmeid raamatuid kirjutatud ja juhuslikult eile õhtul lugesin ühte seesugust. Lühidalt oli siis lugu selline.
Vello, nimi muudetud, sõitis bussis, millele oli ka peldik sisse ehitatud. Et enne sõitu oli jooke tarbitud ja tükk maad oli veel minna, tekkis Vellol, kelle nime on muudetud, teatud edasilükkamatu tung seda asutust külastada. Roninud siis kuidagi sinna kitsasse plastikust ruumi, toetanud ühe käega lage ja teisega hoidnud pihus poolpehmet tilli, tekkis Vellol huvitav mõte. Nimelt siis aja ja ruumi ühtsusest. Ja arutles ta umbes niimoodi - kui võtta praegu minu ümbert ära kõik plastik ja raud, siis võiks ette kujutada enda liikumist umbes meetri kõrgusel teepinna kohal üheksakümnekilomeetrise tunnikiirusega, peos poolpehme riist. See mõte tegi ühtaegu nii nalja, kui ka tekitas teatud ülevuse inimvaimu suuruse kohta.
Raamat loomulikult jätkus samasuguste kaasanoogutamakiskuvate lugudega ja olgu Urmas Vadile selle eest siinkohal ka tänusõnad edastatud. Aga filosoofiline kulgemine läbi õhu jäi meelde. Sest teistpidi võttes, kui eemaldada antud valemist ka meie armas Eesti, EU ja nii edasi, siis võiks igaüks omale ette kujutada, olgu siis midagi pihus või mitte, et sa kihutad seda kõike tehes vakuumis sadu tuhandeid kilomeetreid tunnis, ümber ainult tähed ja SpaceX-i ruuterid.
Muideks, antud teemal oleks nagu mitmeid raamatuid kirjutatud ja juhuslikult eile õhtul lugesin ühte seesugust. Lühidalt oli siis lugu selline.
Vello, nimi muudetud, sõitis bussis, millele oli ka peldik sisse ehitatud. Et enne sõitu oli jooke tarbitud ja tükk maad oli veel minna, tekkis Vellol, kelle nime on muudetud, teatud edasilükkamatu tung seda asutust külastada. Roninud siis kuidagi sinna kitsasse plastikust ruumi, toetanud ühe käega lage ja teisega hoidnud pihus poolpehmet tilli, tekkis Vellol huvitav mõte. Nimelt siis aja ja ruumi ühtsusest. Ja arutles ta umbes niimoodi - kui võtta praegu minu ümbert ära kõik plastik ja raud, siis võiks ette kujutada enda liikumist umbes meetri kõrgusel teepinna kohal üheksakümnekilomeetrise tunnikiirusega, peos poolpehme riist. See mõte tegi ühtaegu nii nalja, kui ka tekitas teatud ülevuse inimvaimu suuruse kohta.
Raamat loomulikult jätkus samasuguste kaasanoogutamakiskuvate lugudega ja olgu Urmas Vadile selle eest siinkohal ka tänusõnad edastatud. Aga filosoofiline kulgemine läbi õhu jäi meelde. Sest teistpidi võttes, kui eemaldada antud valemist ka meie armas Eesti, EU ja nii edasi, siis võiks igaüks omale ette kujutada, olgu siis midagi pihus või mitte, et sa kihutad seda kõike tehes vakuumis sadu tuhandeid kilomeetreid tunnis, ümber ainult tähed ja SpaceX-i ruuterid.