[olevtoom]

Umbes 50 aastat tagasi lugesin ma ühte raamatut, mille pealkirja ei mäleta, fantastika valdkonnast. Seal oli juttu teadlasest, kes konstrueeris mitu robotit, kes said täitsa iseseisvalt hakkama ja oskasid ka uusi roboteid kokku panna. Need robotid paigutati asustamata saarele, et siis jälgida progressi või regressi. Esialgu läks kõik väga hästi - robotid arenesid ja mõtlesid välja üha keerukamaid roboteid. Konstrueerisid päikesepaneelid ja said energiat päikeselt. Robotite ehitus läks väga keeruliseks, inimesed ei saanud enam kõigest aru. Mingis etapis oli tunda, et robotid on tõesti saavutanud kõrge taseme igal alal. Materjalide hulk saarel oli siiski üsna piiratud, uute robotite valmistamiseks tuli vanad demonteerida ja nende osi kasutada, seda ka tehti. Lõpuks valmis üks ülivõimas ja üliandekas robot, kes suutis praktiliselt kõike, kuid tema päikesepaneeliks ei jätkunud enam materjale. Robot töötas, kuni jätkus akus energiat, siis suri välja, kogu see superinnovaatiline tehnika oli abitu, kuna aku sai tühjaks ja laadijat ei olnud.
  Kui kaua AI ja ChatGPT ja muud taolised töötavad, kui päikesetuul laineid loksutab ja voolu ära võtab (või liiga palju juurde annab)?

Ma kõvasti kahtlustan, et see jutt oli Anatoli Dneprovi 1958. aastal ilmunud "Krabisaar" ("Krabõ idut po ostrovu"), eesti keeles ilmunud kogumikus "Diogenese latern" 1976. aastal.
Kui nii, siis lõppes lugu pisut teisiti -- üks hiiglasuur robot pistis kõik ülejäänud pintslisse, kuid tema suutlikkus sellega piirduski. Ja robotite leiutaja kaval plaan lasta robotid vainlase maale lahti, et need sealt kogu metalli sisse vehiksid, läks vussi.

A' võib muidugi olla tegu kellegi teise jutuga, hirmus sarnasega sel juhul.