[Raudpats]

Läheb küll natuke teemast kõrvale, kuid kuna Priit siin nii julgelt paugutas, siis pean vajalikuks täpsustada mõningaid asjaolusid. Priit nimetab seltsimees Vardjat ja dotsent Remizovit. Ei tea mina, millega on Daniel Vardja ära teeninud Priidu pahameele ja ei tea ka seda, millega dotsent Remizov Priidu lugupidamisega. Aga kuna ma Daniel Vardjat tundsin, siis mõni sõna temast.
   Daniel Vardja sündis Tartumaal Rasina vallas 14. augustil 1911. Pärast Kastre- Võnnu valla Võnnu Kõrgema Algkooli (1926) ja Tartu Õpetajate Seminari (1933) lõpetamist astus ta 1939. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille sulgemisel jätkas õppimist matemaatika-loodusteaduskonnas. Ülikooli lõpetamise järel töötas Vardja õpetajana Avinurme, Võõbste jt Tartumaa koolides ning Tallinna 29. ja 46. Keskkoolis. Laiemalt tuntuks sai ta aga populaarteadusliku ja õppekirjanduse autorina, kelle sulest ilmusid raamatud "Valgusest ja valgustusest" ja "Füüsika katsevahendid" ning koostöös E. Vannasega "Noor elektrik", U. Aguriga "Amatöörelektrik" ja H. Andraga "Noor elektrokeemik"  (Maaleht 20.09.2011)

  A . Tõldsepp. Nõukogude Õpetaja, nr. 36, 9 september 1967:
Daniel Vardja. ÜKS ÕIGE ÕPETAJA
Kooliaeg jääb inimesele elu lõpuni meelde. Jäävad meelde tunnid, vahetunnid, tehtud vembud ja muidugi kooliaja tähtsaim õpetajad. Aastate pärast tunduvad kõige meeldejäävamatena just need õpetajad, kes olid küll võib-olla rohkem nõudlikud, kuid kes sulle seeeest ka rohkem teadmisi eluteele kaasa andsid. Kuigi minu kokkupuuted õpetaja Daniel Vardjaga olid koolitee jooksul üsnagi põgusad, meenutan senini sooja tänutundega tema poolt eluks kaasaantud töö- ja nokitsemisearmastust. Olin siis vist kaheksanda klassi õpilane, kui füüsikaõpetaja mind enda juurde kutsus ja küsis, kas tahaksin ise valmis meisterdada ühe elektriga töötava vineerisae. Milline koolipoiss sellisest ahvatlevast ettepanekust küll keelduks! Füüsikaõpetaja viis mind kokku mehega, kes mulle ehitatava sae tööpõhimõtte põhjalikult selgeks tegi ja isegi defitsiitsemad osad muretses. Alguses asi veel kuidagi laabus, aga hiljem, kui esmaselt kokkumonteeritud saag kuidagi tööle ei hakanud, sai üsnagi ruttu käega löödud. Just sellest ajast pärinevadki minu kõige helgemad mälestused õpetaja Daniel Vardjast. Näinud, et ma endast juba tükk aega elumärki ei anna ja ilmselt sae ehitamisele käega olen löönud, otsis ta mind ise üles ja hakkas poolelioleva tööriista ehituskäigu kohta nii põnevaid küsimusi esitama, et tahes-tahtmatult tuli endale selgeks teha, miks saag tööle ei hakanud. Kui juba vead selged, eks siis saanud saag ka valmis. Tea, kas just sellest seletusest üksi, aga kindlasti oli ka sellel suur osa edaspidiseks eluks nii vajaliku otsiva vaimu kasvatamisel. Hiljemgi on tihti tulnud hetkeks seisma jääda esialgu lahendamatutena näivate pisiprobleemide ees, aga alati meenub mulle siis õpetaja Vardja rahulik, ennemini ise otsiv, kui mind õpetav seletus. Hilisemad kohtumised õpetaja Vardjaga on aina süvendanud esialgset muljet. Samasuguse armastusega on ta tööoskust sisendanud Tallinna 29. 8-kl. kooli poistele, kui nad oma koolile ühe esimesena vabariigis raadiosõlme ehitasid, samasugust otsivat vaimu on ta kasvatanud Tallinna 46. Keskkooli noorte raketiehitajate seas, kelle looming on nüüd tuntud üle terve vabariigi ja kaugemalgi. Aga sihikindlusest kõneleb õpetaja Daniel Vardja endagi elukäik. Õpetajakutse sai ta 1933. aastal pärast Tartu Pedagoogilise Kooli lõpetamist. Matemaatikat ja laulmist, eesti keelt ja joonistamist õpetas ta algkooliõpilastele, kuni raske haigus sundis teda tervelt kümneks aastaks õpetajatööst kõrvale jääma. Aga just haiguse ajal tekkis kiindumus igasuguste seadmete ehitamise ja koos sellega füüsika vastu. Iseseisvalt sai läbi loetud kümneid ja kümneid raamatuid, ja kui tervis lubas, astus ta taas klassiruumi laste ootavate silmapaaride ette. Siis oli õpetaja Vardjast saanud füüsikaõpetaja Vardja. Usun, et selline ümberkvalifitseerumine, eriti raske haiguse ajal, pole just jõukohane igaühele. Kõigest sellest sain teada palju hiljem, kui sündisid eespool kirjeldatud juhtumid. Siis esitasin õpetaja Vardjale ka kaks omapoolset küsimust: missugune peab olema üks õige õpetaja ja missugustest koolipoistest ta kõige enam lugu peab? Õpetaja Vardja mõtles kaua-kaua, enne kui vastas: «Õige õpetaja armastab oma tööd üle kõige. Õpilasele, kes ühest või teisest küsimusest aru pole saanud, tuleb tal vahel kaua õppetükke selgeks teha. Seda suurem on rõõm, kui see poiss või tüdruk klassikursuse lõpetab. Õpilastest eelistan ennem elavaid kui tossikesi. Aga need elavad õpilased peavad olema rõõmsad, teotahtelised ja ümbruse vastu tähelepanelikud. Eriti meeldib mulle selliste õpilastega olla suvel laagrites ja matkateedel.» Õpetaja Vardja on üks nendest, kelle kohta oleme harjunud ütlema: ta on õpetaja suure algustähega.

J. Talva, Säde : lasteleht, nr. 80, 5 oktoober 1968
Aastat kuusteist või seitseteist tagasi , viiekümnendal või viiekümne esimesel aastal , tuli « Nõukogude Kooli » toimetusse seni tundmatu kaastööline oma käsikirjaga . Tehnikaringide töö kohta . Oli näha , et inimesel süda valutab . Kõigi koolide poisid vajavad nuputamis- ja nokitsemistööd , aparaate ja masinaid . On vaja tööle panna nende käed ja ajud, õppevahendeid on vähe , materjali samuti . Tema , autor , on uurinud olukorda , talletanud materjale ja kogunud üht-teist mõnest koolist , kus ringid töötavad . Siin on käsikiri.
  See oli Daniel Vardja. Mäletan teda tollest ajast . Inimene , kes on millestki sügavalt haaratud , jääb alati meelde . Tema käsikirjad olid head , neid oli vaja , joonised igati korrektsed .
Pedagoog Daniel Vardja oli tollal « sundpuhkusel » — tervise pärast . Haigus röövis temalt kümme paremat kooliaastat. Aga tõeline pedagoog jääb ikka pedagoogiks, nii nagu arst jääb arstiks, ega lakka kunagi mõtlemast oma kutseala probleemidele. Lihtsalt ei saa vabaneda. Ja kui iseloomus on joon ( või jonn ?) mitte alla vanduda , siis leiab inimene endale alati pidet , alati tegevust ja tööd .
  Sanatooriumikaaslusest E . Vannasega kasvas ühiste , huvide pinnal koostöö , mis leidis väljenduse raamatus «Noor elektrik». Palju ühiseid katsetusi , materjali kogumist paljudest allikatest . Ühelt autorilt pedagoogitarkus , laste ealiste iseärasuste , huvide ja võimete tundmine ja arvestamine , teiselt sügaimad teadmised tehnikast . Järgmised raamatud «Amatöörelektrik» ja «Noor elektrokeemik» sündisid samuti koostöös teiste autoritega . Siis üksi koostatud «Valgus ja valgustus» ning «Füüsika katseriistad 6 . klassile». Vahepeal artikleid «Nõukogude Koolis», «Nõukogude õpetajas», «Sädemes» ja mujal . Tohutult iseseisvat uurimist ning õppimist . kursihoidmist tehnikas. Niisugune oli D. Vardja haiguspäevade bilanss , mis püsis pidevalt aktiva poolel. See töö kestis aastaid . Tänuväärt töö , sest tollal oli nendes raamatutes ainus kättesaadav ja õpilastele jõukohane materjal . Nii et — esimeste vagude ajaja .
        Süda aga oli õpilaste seas . Kooli viiski tee tagasi , niipea kui tervis lubas .
        Tallinna 46 . keskkooli õppealajuhataja räägib D . Vardjast umbes nii : õpetaja Vardja on valmistanud väga palju õppevahendeid . Tema tunnid on väga näitlikud . Ta on väga nõudlik : füüsika ei saa kellelegi komistuskiviks , aga kergesti läbi keegi ka ei pääse .Annab palju konsultatsioone. Füüsikatunnis ei ole millalgi mingeid korrarikkumisi . Edasi - rahulik, heatahtlik. Ja siis: ringi töös lausa asendamatu.
  Kuulen, et oli poiss , kes ei tahtnud kooliski käia , rääkimata õppimisest . Siis hakkas ta huvi tundma raketiehitamise vastu. Ringitööst osavõtmisel aga oli tingimuseks ka korralik kooliskäimine. Õppiminegi hakkas edenema. Ega see näide ainus ole. Ringides on suurepärane kord ja töömeeleolu , mis teatud määral kandub õppetundidessegi.
  Võib vist öelda , et Daniel Vardja on keskastme poiste « hea vaim »? — Võib . See ei ole liialdus , sest tema ümber on koondunud 6 .— 8 . klassidest umbes poolsada poissi . Igasuguseid — häid , tublisid õpilasi ja väänikuid , kellega õppetundides kuidagi rahul ei olda . Ringis töötavad nad toredasti . Kõigile neile on omane teotahe . See neid , siia ajaski ja seda nad siin ka rahuldavad . Ega ringi võetagi passiivseid ja kõrvalvaatajaid või suva järgi töötajaid . Kes tahab ringi liige olla , see peab tegutsema . Ja tegutseb.
  Kui koolis asutati teaduse ja tehnika klubi , siis oli D. Vardja selle esimene esimees . Selgus aga , et kõige rohkem vajavad abi raketiehitajad . Ta asus nende  etteotsa. Mudellennukite ehitamist juhib juba kaks aastat praegune 10. klassi õpilane .
Mitmed agarad lennuki- ja raketiehiiajad on lõpetanud 46. keskkooli 8. klassi ja läinud tehnikumidesse. Enamasti on tehnikaringi poistele sobivam või meelepärasem tehnikum . Ükskõik, kuhu nad lähevadki — side 46 . keskkooli tehnikaringiga säilib. Käiakse klubis edasi , aidatakse nooremaid juhendada. J. Pajumäe , näiteks , asutas oma kodukohas Viimsi koolis mudellennukite ringi . Tublisid on palju .
Füüsika sektsioon. Siin valmib igal õppeaastal keskmiselt 30 mitmesugust õppevahendit. Sellest tulebki , et koolil on kõik 6.- 8. klassis vajaminevad füüsika õppevahendid. Peale selle neid, mida õppetundides ei vajatagi, mis aga klassivälises töös ära kuluvad. Selles sektsioonis tehakse palju katseid, mida ei ole programmis ja mida hiljem, huvitavate katsete õhtutel, demonstreeritakse kõigile.
Milleks nii palju õpilastest ja nende tööst , kui jutt on õpetajast? Ei pääse mööda, selles avaldub ka õpetaja isiksus . Öelgu nüüd siiski õpetaja mõni sõna oma kiindumusest füüsikasse ja tehnikasse . On see ta ammune hobi ?
— Ei tea. Meeldib, õpetasin matemaatikat. Oli samuti väga huvitav. Omal ajal oli ka muusika. Juhatasin õpilasorkestreid — oli tore töö. Iga asi hakkab huvitama, millega pikemalt tegeled. Mida enam süvened, seda enam haarab.
Nendest sõnadest  loed välja mõndagi: kohusetunnet — asuda just sellele kohale kuhu on tarvis; sügavat lugupidamist iga töö vastu; võimet kiinduda ja süveneda; visadust. Aga ka seda, mida tahtis öelda kord üks eakas Pärnumaa mees oma pojapojale sõnadega: « Igal asjal, mida teed olgu ikka oma nägu!»
Tunni töö ja klassiväline töö? D. Vardja on üks tunnustatumaid keskastme füüsikaõpetajaid. Kuid klassiväline töö, see töö, mis ei ole majanduslikult hüvitatav, on talle südamepärasem. Ringitöö päästab valla õpilaste käed ja panet mõtlemise täie koormusega rakkesse. Sellest tekivad ja süvenevad eri huvid, hõivavad vaba  aja, laps areneb ja kasvab. See on kasvatuse profülaktiline vahend. Ainult – seda tuleks varem alustada, juba 3. klassist. Muidugi eakohaselt. Kahjuks puuduvad selleks nii 46. keskkoolis kui ka enamikus teistes koolides võimalused. See on mure ja suur puudus.
Mis kallutas Daniel Vardjat muu huvitava hulgast valima just tehnikat? Miks mitte matemaatikat või muusikat? Sellele küsimusele ei saagi otsest vastust anda . Tuleb endal teha oletusi ja järeldusi . Võib-olla sellepärast, et tänapäeva noortele, just nendele rahututele poistele pääseb tehnikaga lähemale kui muusikaga. Ehk sellepärast jäigi õpetaja D . Vardja truuks tehnikaringidele ja loobus orkestrist . Süvenes töösse nii , nagu üksnes vähesed oskavad süveneda .
  
Nüüd see lugu, et kust mina Daniel Vardjat tunnen. Daniel Vardja tulevane abikaasa Helmi Vardja Malm (30.08.1910 - 9.05.1996) sündis Alutagusel Iisaku vallas, õppis Iisaku algkoolis ja Jõhvi gümnaasiumis. Õpetajakutse omandas Helmi 1937. aastal Tartu Pedagoogiumis ja töötas seejärel õpetajana Tartumaa Meerapalu ja Sarakuste koolis ning Tallinna 3. ja 42. Keskkoolis. Helmi ja Daniel Vardja abiellusid 1939. aastal.
Pensionipõlves tulid Vardjad elama Helmi kodukohta Iisakusse, kus ühistööna hakati rajama Iisaku Keskkooli juurde koduloomuuseumi, milles lõid kaasa ka nende perekonnaliikmed. Suureks abiks olid Iisaku kooli õpilased, kes aitasid koguda esemeid, neid jõudumööda korrastada, muuseumihoonet remontida ning töötasid hiljem giididena. Ametlikult asutati muuseum 1975. aastal. Detsembris 1975 valmis internaadi valveruumis esimene ekspositsioon, seejärel eksponeeriti esemeid kooli ajalooklassis. Hakati korraldama kodu-uurimispäevi ja ajutisi näitusi. 1979. aastal täitus ammune unistus ja kogu endine 1914. aastal ehitatud koolimajahoone saadi muuseumi kasutusse. Juba sama aasta sügisel algasid ehitustööd, kus lõid jällegi kaasa ka õpilased. Valmiskujul avas muuseum külastajatele uksed 20. augustil 1983. Hiljem sai muuseumist valla halduses olev Iisaku Koduloomuuseum (1997. aastal) ning 1998. aastal maakonnamuuseum, kuid oma hingelt ja olemuselt on ta ikka endiselt seesama Daniel ja Helmi Vardja unistuste muuseum, kus hoitakse alles ja dokumenteeritakse ka nende elutööd.
  Ei oleks vist Iisakus muuseumi, kui ei oleks olnud Iisakus suurepärast õpetajat – Daniel Vardjat. Oma olemuselt vaikne ja tagasihoidlik, ajas ta vankumatult oma rida. Iisaku inimesed teavad teda rohkem sellest ajast, kui Daniel jäi väljateenitud pensionile ja hakkas juhendma Iisaku Keskkooli noori koduloo- ja ajaloohuvilisi. Ka noored fotograafid said tema algatusel esimesed klõpsud tehtud. Seda, et Iisaku perioodile eelnes pikk ja edukas töö õpetajana, Daniel Vardja kellelegi kuulutama ei hakanud. Tema ENSV teenelise õpetaja aunimetus juba 1968. aastast oli enamusele Iisaku koolipoistele ja tõenäoliselt ka nende vanematele teadmata. Daniel Vardja teene ja elutöö on  Iisaku Kihelkonnamuuseum. Kui praegu oleks nõukogude aeg, siis oleks ehk kohane nimetada Iisaku Kihelkonnamuuseum Daniel Vardja nimeliseks muuseumiks. Isikukultuse ajad on möödas, kuid õpetaja Vardja elutöö mäelstussambana seisab Iisaku Kihelkonnamuuseum uhkelt Iisaku keskel.
   Olin 4.-5. klassi koolipoiss, kui Daniel Vardja nägi mind fotoaparaadiga pilte klõpsimas, kutsus mind fotoringi, siis ka kodulooringi. See kõik oli väga huvitav. Kuna ta oli põdenud tuberkuloosi, siis ei tohtinud ta olla koolis õpetaja. Aga huviringe tohtis juhendada. Proovisime ka raketimudeleid ehitada, aga see tegevus keelati ruttu ära. Kodusel teel raketikütuse valmistamine oli peaaegu et riigivastane kuritegu. Enamasti olid need raketimootorid vanade tselluloidfilmide baasil ehitatud, aga neid enam eriti ei liikunud, tuli leiutada. Minu koolipõlvest meenub ta ühe kõige toredama õpetajana, kuigi ta tegelikult ei olnud sellel ajal enam üldse õpetaja. Ta oli eeskujuks ja autoriteediks paljudele koolipoistele ja ka tüdrukutele.