22-12-2024, 02:14 AM
Ukraina seikluste viimane osa vajab kirjapanemist.
Sõnaga - Hilux sai valmis ja oli aeg hakata oma asjadega sinnamaale jõuda, et kunagi taas ka Eestisse satuks. Ehk siis viimane missioon - edukalt Ukrainasse jõudnud ja Lvivis uue kuue saanud Mazda Zaporižžjesse ära viia.
Hommikupoolik kulus veel olmele ja logistikale - korter nii korda, et poleks järgmise elaniku või omaniku ees piinlik, garaaž korda, hulk erinevaid tähtsaid võtmeid kontaktisiku kätte ja siis keskpäeval minema, 1050km teekonnale.
Algselt olin optimistlik, lootes pärast südaööd kohale jõuda. Aga nagu öeldakse, jumal naerab kui inimene plaane teeb...
200km hiljem hakkas auto eriti isaselt mörisema - kuskilt summuti katki. Lekkekoht lokaliseerus ka kiiresti - juhikohal läks jalgealune vägagi soojaks. Oli selge, et samamoodi jätkates lirtsub varsti sulanud pigimatt ümber varvaste.
Hmelnitskist õnnestus kolmandal katsel ja google abil leida "ремонт глушителей" ja härrad summutisepad lasid kohe masina kanalile ajada. Diagnoos - roostetanud flantsipoltide murdumine. Poldid pandi uued ja sõit sai jätkuda. Eriti südantsoojendav oli arveldamise asemel lausutud napp "безкоштовно" (tasuta).
Ajakadu ca kolm tundi tähendas paraku seda, et kell üks öösel andsin alla ja jäin paarsada kilomeetrit varem Oleksandriya linnakesse öömajale.
Järgmisel hommikul olin siis kohal
Abikoorma laadisime Soldatskij Privali maha, auto peale jäid vaid rehvid, varuosad ja tööriistad ja viis valget camovõrku.
Mujale jaotamiseks läksid:
23 maskeerimisvõrku
60 sapöörilabidat
2 pursuikat
2 akujaama Silja Peegli kogutud annetuste eest
4 kustutit
1 8 pesaga USB laadija.
Pärast ülevaatepilti istusime autodesse ja sõitsime Orihhivisse autot üle andma.
Meeldiva üllatusena sain kokku vana tuttavaga.
Sügisel viidud Mitsubishi L200, tuntud ka kui "El Dosciento" kannab nüüd hoopis nime Katerõna
Teine suur üllatus oli brigaadiülema autasu. Ilus ja läikiv ja ma jätkuvalt tunnen, et sellise asja jaoks on palju rohkem teeneid teil, kes te kõik meid toetate, mitte minul, kes ma valmisvormistatud annetusi kohale toimetan.
Mazda andsime üle ja oligi aeg Zaporižžjesse tagasi kihutada.
Sealt algas pärast mõningane tüütu paberitöö, tassike kohvi ja pitsike konjakit. Ja siis rongile.
Hommikul Lvivis rongilt maha, Blablacar nimelise sõidujagamisteenuse abil Volodõmõri ja seal sain mõni tund hiljem Ants Ermi ja tema konvoi autojuhte koju sõidutava saateauto peale. 44 tundi võttis reis aega.
/järellood järgnevad/
Sõnaga - Hilux sai valmis ja oli aeg hakata oma asjadega sinnamaale jõuda, et kunagi taas ka Eestisse satuks. Ehk siis viimane missioon - edukalt Ukrainasse jõudnud ja Lvivis uue kuue saanud Mazda Zaporižžjesse ära viia.
Hommikupoolik kulus veel olmele ja logistikale - korter nii korda, et poleks järgmise elaniku või omaniku ees piinlik, garaaž korda, hulk erinevaid tähtsaid võtmeid kontaktisiku kätte ja siis keskpäeval minema, 1050km teekonnale.
Algselt olin optimistlik, lootes pärast südaööd kohale jõuda. Aga nagu öeldakse, jumal naerab kui inimene plaane teeb...
200km hiljem hakkas auto eriti isaselt mörisema - kuskilt summuti katki. Lekkekoht lokaliseerus ka kiiresti - juhikohal läks jalgealune vägagi soojaks. Oli selge, et samamoodi jätkates lirtsub varsti sulanud pigimatt ümber varvaste.
Hmelnitskist õnnestus kolmandal katsel ja google abil leida "ремонт глушителей" ja härrad summutisepad lasid kohe masina kanalile ajada. Diagnoos - roostetanud flantsipoltide murdumine. Poldid pandi uued ja sõit sai jätkuda. Eriti südantsoojendav oli arveldamise asemel lausutud napp "безкоштовно" (tasuta).
Ajakadu ca kolm tundi tähendas paraku seda, et kell üks öösel andsin alla ja jäin paarsada kilomeetrit varem Oleksandriya linnakesse öömajale.
Järgmisel hommikul olin siis kohal
Abikoorma laadisime Soldatskij Privali maha, auto peale jäid vaid rehvid, varuosad ja tööriistad ja viis valget camovõrku.
Mujale jaotamiseks läksid:
23 maskeerimisvõrku
60 sapöörilabidat
2 pursuikat
2 akujaama Silja Peegli kogutud annetuste eest
4 kustutit
1 8 pesaga USB laadija.
Pärast ülevaatepilti istusime autodesse ja sõitsime Orihhivisse autot üle andma.
Meeldiva üllatusena sain kokku vana tuttavaga.
Sügisel viidud Mitsubishi L200, tuntud ka kui "El Dosciento" kannab nüüd hoopis nime Katerõna
Teine suur üllatus oli brigaadiülema autasu. Ilus ja läikiv ja ma jätkuvalt tunnen, et sellise asja jaoks on palju rohkem teeneid teil, kes te kõik meid toetate, mitte minul, kes ma valmisvormistatud annetusi kohale toimetan.
Mazda andsime üle ja oligi aeg Zaporižžjesse tagasi kihutada.
Sealt algas pärast mõningane tüütu paberitöö, tassike kohvi ja pitsike konjakit. Ja siis rongile.
Hommikul Lvivis rongilt maha, Blablacar nimelise sõidujagamisteenuse abil Volodõmõri ja seal sain mõni tund hiljem Ants Ermi ja tema konvoi autojuhte koju sõidutava saateauto peale. 44 tundi võttis reis aega.
/järellood järgnevad/