[Telc]

Minu jätkuloo eellugu hakkas juba Lvivis. Nimelt helistas mulle hr. Tarmo, et temal on täitsa üle täitsa viisakas vana Ford Ranger, mille ta tooks lähimal  lähiajal ise Ukrainasse kohale kui keegi selle auto oleks nõus ära ostma.
Küsisin kohe kahelt kohapealselt vabatahtlike organisatsioonilt, kas nemad soodsat Fordi koos kohaletoomisega vajavad. Loomulikult vajasid, aga mida lähemale jõudis Tarmo sõidukuupäev, seda vähemaks muutus kohalike innukus projekti finantseerimisel. Lõpptulemusena ostsime auto ise ja lasime operatiivselt teha deklaratsiooni Soldatskij Privali juhatajal.
Tema ja ta meeskonna mureks jäi ka auto transport Volodõmõrist Zaporižžjesse. Kõigi üllatuseks tähendas see, et juba siis kui Tarmo alles piiril tolliformaalsustega rinda pistis, istus Maksim Zaporižžjes Lvivi rongile (see, mis sõidab 23h) ja asus teele autot ära tooma. Selline usk, et meie autod sõidavad, paberid on kuulikindlalt korras ja takistusi ei teki, on ühtaegu nii liigutav kui ka hirmutav.
(Nende ridade kirjapaneku ajal peaks auto olema juba üsna koju jõudmas, hommikul olid Kiievis). 
Minul õnnestus seda Rangerit kohata Uulu parklas, tulles Ukrainast ja Ranger oli samal ajal sinna teel.