[nastik]

Eile saabusid reisilt tagasi viimased abirännumehed ja teen reisit väikse kokkuvõtte.
Startisime sedapuhku nii, et ksf Telc koos neiu A-ga sõitsid välja VW T4 ja Toyota Hiace bussidega teisipäeva päeval eesmärgiga jõuda õhtul Lomzasse ja hommikul magada veidi kauem. Ülejäänud seltskond - mina, ksf Rene01, hr SP ja hr AP panime ajama peale tööpäeva ja jõudsime uneajaks Kaunase taha. Kusjuures Rene01 startis meist 1,5h hiljem ja kohale jõudis samal ajal   . Nii et sõitsime 6 auto ja 6 juhiga.
   

Hommikul äratus ja panime edasi juba 4 autoga rivis. Telci uni polnud ka siiski suurem asi, sest nad väljusid Lomzast juba tund aega enne kui me sinna jõudsime. Iseenesest oli see OK, sest bussid on aeglasemad kui Sorentod ja ilmselt me neid eriti enne piiri poleks kinni püüdnud kui T4 ventiil poleks välja hüpanud. See aga võimaldas meil kohtuda juba Kolbielis
   

Edasi kulges tee üpris sündmustevaeselt. Raadio teel tegime viktoriini ja saime targemaks. Ühtlasi selgus, et AP ei oska üldse vene keelt ja kuna ilma teadmata, mis su autos on ei pruugi üle piiri saada siis õpetasime talle selle igaks juhuks selgeks. Ühtlasi võin kinnitada, et Ukrainas saab käidud ja kõik asjad aetud kui oskad öelda agnitušiteli, kaljosõ, pertšatki ja litšnõe veši  .

Piir on alati reisi juures eraldi peatükk, mille esimene katsumus on poola piirivalvuritega ühisele keelele jõudmine. Jooksvalt valiti mind selle grupi juhiks ja piiril ühtlasi võimalus esimesena sisse sõita ehk nagu Rene01 seda nimetas "esimese öö õigus"  . Kogemusi sellega on omajagu aga juba enne sinna jõudmist tundsin kuidas vererõhk tõuseb. Tegelikult oli piirivalvur kena neiu. Ütlesime, mis meil autodes on ja terve kolonni peale kulus kokku pool tundi. Ukraina poolel teine pool tundi, sest kõikide autode sisu - rehvid, kustutid, kindad, akujaamad, trossid, alajaamade reaktiivkondensaatorid jms olid korralikult deklareeritud. Lisaks oli igas autos veel põhivarustus - rattarist, tungraud, veoköis, sapöörilabidad, akujuhtmed, akulaadijad, kompressor, nipukad, teip jms
Igatahes tund aega kokku piiri ületamiseks on nii ilus asi, millest isegi unistada ei oska. Telcil läks 10 minutit kauem, sest tema bussi asjad olid deklareeritud mitmesse kohta nii et neid deklareid oli terve peotäis.
   


Kuna õhtu oli veel noor siis sõitsime kohe edasi. Meiega liitus paar aastat rindel tegutsenud eesti sõjamees Sergo Susi, kes oli oma auto eesliinilt ära toonud, selle paberid korda ajanud ja viis selle tagasi Harkivisse remonti, et uuesti rindele saata. Auto tehniline seisukord vastas sellele, et see oli sõjas käinud. Nii et igaks juhuks ei julgenud ta sõita ees ega vahepeal vaid kõige lõpus. Tee peal jäime öömajja ja neljapäevaks jäi ainult mõnesaja kilomeetrine ots. Enne Kiievisse jõudmist vaatasime sõjakahjustusi ja käisime läbi Hostomeli lennuväljalt.
           

Pärast tegime veel väikse õhtusöögi. TTÜ doktorantuuri lõpetanud Jaroslav rääkis elust Ukrainas ja Susi rääkis oma läbielamistest rindel, unenägudest, kuidas võiks sõja võita ja muust maast ja ilmast.

Reedel kihutasid Telc, A ja Susi edasi Harkivi, Sumõ ja Zapporižija poole. Me ülejäänud oleks läinud peaaegu modernset balletti vaatama. Ostsin isegi pintsaku ära aga jõudsime hoopis tutvuma ööeluga. 
   

Laupäeval ärgates tõdesime, et komandanditund on väga hea asi. Esiteks algab pidu varem - kell 6 õhtul juba möll käib ja lõpeb mõistlikul ajal - kell 11 on saal juba tühi. Kuna viimane metroo oli läinud ja taksot ka ei saanud siis vantsisime veel mõne kilomeetri koju. Jäime ka keelatud liikumisajale peale 12 öösel. Kohalikke ähvardab sellise asja eest rindele saatmine aga meiega ei tehta midagi nii et väga selle pärast ei põdenud. Kõige selle tulemusena saime aga pikalt magada ja laupäeval oli täitsa kena olla. Võiks Eestis ka komandanditunni jõustada  .
   

Päeval andsime autod üle, käisime muuseumites ja sakraalsetes ehitistes, õhtul istusime öörongi peale. Krakovis lõime veel terve päeva laiaks ja lendasime koju. Nii et kell 3 pühapäeva öösel leidsin ennast juba oma voodis.
 
Üldiselt oli Ukrainas päris külm. Dnepr oli jäätunud ja inimesed jalutasid seal peal. Üldse see külm lõikas kuidagi luust ja lihast läbi ja on teist moodi kui Eestis. Aga võibolla tundus külmem ka selle pärast, et 3 päeva roolis ikkagi väsitab ja natuke kurnatusest. Igatahes kui kuulsin, et venelased on aktiivsemalt ründama asunud siis imestasin kõvasti, et sellise külmaga viitsivad sõdida. Nüüd Eestis käin kolmandat päeva ringi millegi pärast sooja pesuga ja kogu aeg higistan