[Telc]

Detsembri alguses viidud Hiace ja Rangeri osas puudub reisikiri. Palusin selle valmis kirjutada meiega kaasa reisinud Gertyl, et saaks nendesse aruannetesse taas veidi vaheldust tavapärasele aruandlusele "sõitsime-andsime üle-sõitsime tagasi".

***
Kokkuvõte detsembri käigust Ukrainasse. Kirjutatud esmakordse kaassõitja poolt kelle eesmärk oli koguda materjali võimalike tuleviku
toetuste genereerimiseks. Minu sõitu toetas Age Creative kütusega ja paar head inimest. Lakooniline kuna suuri sõnu on palju öeldud ning
vast on mitmete jaoks iga käik erinev seedeprotsess.
Päev 1
5.12.2025
Udu, +3°C
7.00, Tallinn
Kolm autot teel Zaporižžja suunal.
Tallinnast väljub Toyota Hiace juhiga Tanel (ca 25x käinud) ja kaassõitjaga Gerty (esimene kord), Tartust Ford Ranger aka “Ranits” juhiga
Lii (4x käinud) ja humanitaarabist pilgeni täis saatevolvo juhiga Anete (11x käinud)
       

Eesmärk on grupeeruda Riias ja panna paika järgmine bena-kohv-suits peatus. Kuni Leedu piirini piinan küsimuste ja muusikaselektsiooniga Tanelit,sealt jätkan sõitu Lii ja Ranitsaga. Bensiinijaamast komplekteerime eestipärase õhtuoote- kartulivahvel
vinnutatud vorstiga.
       

Jõuame Łomżasse, läbitud on ca 830km. Õhtusöök ühe Žubrovka pitsi ja poola süldisekseriga. Jõuame ühisele arusaamisele, et äädikas
on imeline. Krüptilisi termineid täis pikitud vestlus süstafanaatikute Lii ja Taneli vahel paneb vaikselt unele mõtlema. Raadiosaatjad
laadima, voodi.
       

Päev 2
6.12.2025
Pilvine, +5°C
8.00, Łomża
Hommikusöök, kohv sisse ja taskusse, kerge humanitaarabi ümberpakkimine, mahlakontroll ja piiri suunal minek.
Ei jõua hotellist kaugele kui näeme Tanelil sabas sõites Hiace all tumedat varju- algul justkui summuti nägu aga kiirelt oli kõht maas nagu
tiinel kassil. Pöörame esimesse bensiinijaama. Tiinuseks osutus tänu purunenud vitsadele õrnalt maas lohisev kütusepaak. Tanel rullis end
auto alla ja ajutine fix koormarihmadega võimaldas sõitu edasi. Lootus Lvivis garaažis uued vitsad panna.
   
Edasi tuim küte piirini läbi Poola külamaastiku. Kauss flaki rupskisuppi ja lõpuni.
Piiril rahulik, kogusime kokku kõik maailma talongid kõikide maailma templitega ja jätkasime teed Lvivi suunal. Kell on 20.30 ja oleme
läbinud 1230km.
Väga pimedaks läks. Vaevu on aru saada kas oled küla- või linnavahel. Teede ääres kõrguvad stoilised tossavad tehased mille platsivalgus
on väheseid vaheldusi hetkel pimedusele. Nett kadus nii mul kui Liil. Esimesel võimalusel oma Kyivstari SIM’id korda ajada. Sõidame
Anete tagumikus kinni, Tanel on ees läinud, raadiosaatja ulatusest väljas. Alles enne ootamatult eredalt valgustatud bensiinijaama ragiseb
saatjas Taneli hääl ja grupp on jälle koos. Ma ei tea miks kergendus on. Võtame end kolonni keskele.
Jõuame Lvivi hotelli parkasse kus vanem üliviisakas härra autode akendele kleebitud EE/UA lippe nähes sirgelt silma vaadates kordama
hakkab: “дякую”. Libiseme vaikselt tuppa ja otsime kiiruga söögikohta. Komandanditund ei ole kaugel.
Tänavatel on noored ja vanad, linn nagu linn. Aga generaatoritega. Tänavatel poe - ja baariesised on minu silmale harjumatu
lisaelemendiga millele vajadusel, mida on ja on tihti, ümber lülituda.
   
Ooperimaja külje all Horobetsis saan esimest korda Ukraina salot. Ukrainas. Sõltuvus on kohene. Ja järsku- jälle pimedus. Elekter läks ära,
seekord mitte planeeritult. Sekundite küsimus kui jälle- valgus sai. Kliendid lülitavad vestlust katkestamata telefonide lambid sisse ning
asetavad sellele oma joogi. Lauad on nüüd täis värvilisi laternaid. Välkkareid tullakse kerge vabandava naeratusega hoiatama,et võibolla
süüa ei saa kui lause lõpuks on juba tuled tagasi. Igaks juhuks võtame kõik ühe pitsi.
   
Maksame kiirelt arve, et komandanditunniks majast väljas olla ja liigume tagasi hotelli. Teeme üksteisest väikese hingetõmbe ja võtame
eraldi tagasihoidlikud toad. Kuid enne- väike debriif Lii eluruumides. Ma püüan veel kaassõitjate ajusid nokkida, teeme halba nalja et piiril
keelatud esemete nimistu on kui halb räpilugu:”käsirelvad, kartul ja kokaiin” kui saame ise laternasüsteemi järgi proovida. Õhuhäire. Minu
esimene. Kell on 00.30. Kokkuleppimata on nii Lii kui Tanel vait. Lasevad mul kuulata. Teen materjali lindistamiseks vajalikud
mehhaanilised liigutused ja siis kuulan, päriselt. Alert app ütlen et varjendisse ja kohe. Kuid pikalt käijatel on teada, et tehakse nii nagu
kohalikud.
Magasin riietes, saapad, pakitud kott ja parka voodi kõrval valmis. Alarm kordus öö jooksul kolm korda. Vaatasin kaarti, kuulasin.

Päev 3
7.12.2025
Pilvine, +5°C
4.45, Lviv
Kyiv Independent teatas laialdasest droonirünnakust tsiviilinfrale. Meist mitte kaugel sai pihta energiataristu ja paar asulat kus on lihtsalt
majad ja inimesed. Ei mingit võrku, jaama, tehast. Majad kus elavad inimesed.
Hommikuni loen uudiseid ja spekulatsioone kõikidest Telegrami kanalitest mis kokku on ahnitsetud oma uudistesõltuvuse võimalikult
mitmekülgseks rahuldamiseks. Vaatad kaarti, kuulatad.
9.00
Hommikukohv ja keeduviiner hotellis. Ja väidetavalt kõige parem kapsasalat eksistentsis. Siin jääme Liiga harvaesinevale erimeelsusele.
Järgmine peatus- Nova Poshta ja saateauto tühjaks laadimine. Inimesi on vähe aga need kes on- neil on asju. Palju. Reisikaaslasel on
migreen. Kui poleks öeldud ei saaks aru- asjad vajavad tegemist.

Aeg tegeleda Hiacega. Kolistan Taneliga kaasa garaaži kus toimetab juba kuulsust kogunud Erko ja sain jälle teiste inimeste mõistuses
sobrada. Küsin kas on midagi millest pilti teha ei tohi. Vaadatakse ringi ja: ”Kuule hetkel ei ole, lase käia”. Tanel on juba kadunud auto alla
ja ma hakkan peale esimest fototiiru lõpuks kohalikku SIM’i paigaldama. Ja telefon on nüüd tellis. Põnev. Vannud veidi vaikuses, mõtled
alternatiivide peale, hetkel ei taha üllatusi - pigem just Eestist helistajatele. Selline poolsalaja minek.
               

Mind tulevad garaažist välja õngitsema Lii ja Anete kes kavatsevad mulle paari kohustuslikku paika näidata.
Lipud haudadel Marsi väljakul.  Õõnes on. Pole kindel kas hoida silmkontakti inimestega kes sulle seal vastu kõnnivad ning kellel tõenäoliselt on sinna
mäele oluliselt rohkem asja kui minul. Kaamera on kaelas oluliselt raskem.
   
Saateauto jääb rongijaama ja ülejäänud õhtu on kohustustest vaba. Kohvikaevandus. Pitsid. Uhke Lvivi vanalinn. “Võlujoogibaar” kus kõik
dringid koosnevad suhkrust, moosist ja siirupist. Leiame üles Taneli kes istub oma lemmikbaaris. Ei võta kaua kui seltskond ukse ääres
hakkab laulma. Laul kõlab nukralt kuid pilgud on kindlad. Nad on ennegi koos laulnud, seal samas.
Hommikuse varajase stardi nimel registreerimisme end äärelinna hotelli. Häiret ei ole.