[Telc]

Päev 4
8.12.2025
Pime.
6.45, Vynnyky
Sõidame Zaporižžja suunal. Teepeale jääb “kurikapeatus”. Mõned ostavad külmkapimagneteid, Anete aga soovib luua ühemehe
pesapallitiimi. Kiire võileib ja minek.
   

Kella neljaks on võileib unustatud ja näeme teeääres käepäraste vahenditega valgustatud tšeburekiputkat ja apteeki. Silmad on nagu
vatipallid- lähen Visinet ostma. Apteek kumab kui säästudisko, mööda lae äärt jookseb sinine LED riba ja leti ääres on vihane mees.
Nõuab valuvaigisteid. Valus on noh, vanduma paneb.
Tšebukad on valmis- käib läbi, et neljast saaks juba kassi kokku. Autor teadmata.
       

20.00
120km Zaporižžjasse. Näen esimest maanteeviita mis on desorienteerimise eesmärgil mustaks võõbatud. Ja esimest korda võttis üle
päriselt võigas tunne. Ei õhuhäired, kontrollpunktid ega parandamisjärgus hooned tekitanud seda tunnet. Sinu ees pimeduses on
vaenlane.
Siit edasi hakkan keskmiselt kolm korda tunnis vaatama Alert! kaarti. Vähetõenäoline, et sellest kasu on, aga näiline teadmatus tundub
halvem.
21.25
Zaporižžja. Linn on hetkel kaardil hall. Oleme sõitnud 2350km.

Komandandituld terendab, kiirelt sööma. Tihedalt käijatele tuntud pelmeenimajas lisaks kohustuslikule valikule ka pekki ja pits viina. Imelik
on. Pelmeene süüa, siin valges ja soojas ruumis mis on linnas millest ühel pool on soditud maanteeviidad ja teisel rindejoon. Vale on. Vist.
21.48
Kaardil on läinud linn punaseks. Komandanditund, tuled kustu. Sõidame pimeduses taksoga hostelisse kus väikese LED lambi valguses
end sisse kirjutame. Eesruumis istub sõdur, ka välkkar, ajab registratuuri tüdrukuga juttu. Flirdivad vaikselt. Sõduril kukub midagi maha ja
otsib seda pimeduses. “You don’t have night vision then” norib tüdruk sõbralikult. Armas on. Koridorides kuivavad restidel sõdurite riided.
Istume Liiga õues ja räägime juttu. Õhuhäire. Kuulame mõnda aega ja läheme sisse. Alarm on öö jooksul korduv. Vaatad kaarti ja kuulad.

Päev 5
9.12.2025
Hämar.
8.45, Zaporižžja
Kell kümme hommikul tundus, et hakkab pimedaks minema.
Regiooni Telegrami kanal teavitab ulatuslikust kahjust Dnipropetrovski elektrivõrkudele. Deepstate teavitab, et öö jooksul on Zapis kaotatud
paar küla. Vett ega elektrit ei ole. Ei ole peaaegu 6000 majapidamisel lähipiirkonnas. “Erakorraline taastamistöö algab niipea kui
julgeolekuolukord seda lubab”. Hosteli registratuuris on sama tüdruk. Sama naeratav, rahulik. Eesruumis on sama sõdur.

Kohustuslik pilt Zapi linnasildi ees- ühel pool Dnepr ja Kahhovka tammi õhkimisel tekkinud madalik, teisel kontrollpunkt.
       

Hommikust ei söö, teised teavad, et kohe antakse, kas mahub või ei. Seega peab mahtuma. Vabatahtlike keskus Солдатський привал -
Galina, Lucy, Maksim. Kohv, suits, tegutsemine. Soojus. Embused. Tänud. Kõik suitsetavad. Palju. Siia jäävad autod kogu täiega. Keelt
omavahel jagavad vähesed kuid näib, et tunnet jagame. Iga eksinud silmkontakt saab vastuse noogutusega.
   

Kõige tähtsam esimesena- sööma. Privali köögis tundub olevat 24 tundi päevas keegi kes teeb kõigile süüa.
   

Koridorid on täis kaste, pampe, võrke, kotte. Siia koondub kokku ja jaguneb laiali. Ka inimesed. Kuskilt tubadest, kastide vahelt, seintest,
köögist või dušši alt kangastuvad ja haihtuvad üksikud sõdurid. Köögiuksele ilmub viiekümnendates mees. Sõdur, lonkab. Kuulis inglise
keelt ja näeb köögis kolme võõrast naist. Kergelt kortsus kulmuga küsib kas me oleme ameeriklased. “Естонці”. Nägu maheneb.
“Подруги?” No.. jah, ütleme. Heakskiitev naeratus lahkub ukselt.
Lõpuks mahalaadimine, veel üks kohv.
           

Hargneme mõneks tunniks laiali, rongini on aega. Otsime üles turu. Mida sügavamale lähed seda vanakoolimaks muutub. On
nugisekarvadest sokke, kummist WC paberit ja nätsutobi. Putka nagu idabloki ajakapsel. Täpselt seda otsisimegi.
Tagasi Privali. Kohv. Suits. Embused. Galina ja Maksim saadavad meid rongijaama. Suits. Embused.

Liigume. Reisisaatjalt saab osta teed, Privalist pandi kaasa pirukaid. Vahekäikudes kõõluvad valdavalt sõdurid. Vaikne on. 15 tundi Lvivi.
Kupees on vähe õhku, käime paarikesi tamburis- seal on külm tuul ja suitsetavad reisijad.
Karjuv pimedus. Mõistus puhkab.
       

Päev 6-7
10-11.12.2025
Külm.
9.30, Lviv-Tartu-Saku-Tallinn
Ring hakkab täis saama. Toit, mõni kiire ost ja sõitma. Me kõik ju peame tööle varsti minema, kella peale. Imelik.
Poola piiril läheb lõputult aega. Küte kuni Malibu TIR meeste hostelini Leedus. Viimasest unest on 33h. Lätti jõudes on juba tunne, et nägu
ei taha enam küljest kukkuda- õhk on kuidagi.. teine.

Eesti.
Lii ja Anete lähevad oma teed. Tartust viib mind ja Tanelit edasi Susi. Veteran. Saan selle paari tunni jooksul rohkem infot ja emotsioone kui
mitme päeva jooksul kokku. Tal on ka imelik. Kuidas on restoranis soe ja inimesed käivad kaubanduskeskustes. Samas saan aru. Päris
seisma ei saa jääda. Kardinaalsus, kohesus, vajadus.
Aitäh. Kindlat meelt.