3 tundi tagasi
Nagu mõni tähelepanelikum lugeja märkas, sai Jeep Commander eelmisel nädalal täis pakitud.
Ja nutikas lugeja tegi ilmselt ka järelduse, et ju siis sõiduks läks.
Tõsi.
Kuigi meil oli väljasõidukõlblik ainult see Commander, tundus ebaõige hoida vinksvonks masinat Eestis veel kuu või isegi mitu kuni konvoi moodustub.
Panin üksi ajama, auto triiki, (postipakid kolmelt abistajalt nelja kohta, varurehvid, 10 kustutit, akupangad, auto standardvarustus) sabas haagis T5 mootoriga.
Hommikul pool kaheksa sain auto tangitud ja Pärnu maantee rataste alla. Plaan oli sõita kuni jaksan, heal juhul Ukrainasse välja.
Nii ka läks - auto oli mugav, rekkasid nädalavahetusel teedel vähem ja 3l+160kw kapoti all tegid möödasõidudki vägagi hõlpsaks. Tõsi, sellel mõnul olid ka oma miinused:
Meie aja järgi olin piiril juba 22:30. Rohelises järjekorras seisis kümmekond autot, kelle järel sappa võtsin. Ja siis seisime tubli poolteist tundi - punktis sees oli terve kimp reisibusse, mida menetleti ja mille tõttu lasti sõidukaid sisse vähem, et bussid mahuks manööverdama.
Lõpuks lasti minu eest ports autosid tõkkepuu alt sisse, aga nunnu ja sõbralik piirivalveneiu tuli mulle selgitama, et ma peaks seisma hoopis transiidisabas. Vaidlesin, mis ma vaidlesin, aga neiu väitis, et isegi kui ta mu rohelisse sappa sisse lubab, visatakse mind punktist sootuks välja ikkagi transiiti sabatama.
Lõpuks paigutas ta mind värava kõrvale platsile lubaduse mind järgmise transiidi autode portsuga ilma sabatamata sisse lubada.
Nii ka läks. Passikontrolli järjekorras oli küll küsimus, et mida kuradit ma transiidis teen kui midagi deklareerida ei ole. Tegin kannataja näo pähe ja seletasin, et ise ka imestan, aga käsk anti ja see ju vanem kui meie.
Tollis pisut vaidlemist, kas inimesed võivad kasutatud automootoreid ilma mingite paberite üle piiri viia - lõpuks jäädi seisukohale, et muidu ei või, aga kui ma viin enda auto mootorit Ukrainasse teisele enda autole varuosadeks, siis ikka natuke võib.
Ukraina pool läks libedalt ja kell 4 öösel kloppisin juba hotelli uksele.
Hommikul vara üles, kohv lipsu taha ja Nova Poshtasse pakke saatma. See tehtud siis laadisin maha mootori ja rallisin Lvivi.
Lvivis oli põhiline see, et uhke ja läikiv maastur saaks veidi robustsema värvkatte.
Eestis värvimine tundus veidi tarbetu ajakulu kui Lvivis on elukutseline automaaler Tarass, kes värvib armeeautosid vabatahtlikuna, küsides raha vaid töökoja ja kulumaterjalide eest.
Loputasin mündipesulas auto puhtaks, viisin Tarassi juurde ja ise kesklinna sööma-jooma ja öömajale.
Järgmisel hommikul sain värvitud masina kätte ja andsin selle ja haagise Soldatskij Privali töötajatele üle, kes selle Zaporižžjesse ja sealt edasi 65. brigaadile toimetavad.
Privali omad olid nii kenad, et viskasid mu kesklinna ära ja polnudki muud kui kell kaks Lviv-Tartu SEM BUS bussile kobida.
Kuni Pärnuni läks bussisõit vägagi valutult. Pärnus pani senine buss edasi Tallinna suunda, aga mind kahe prouaga istutati ümber väikebussile.
See buss tegi korraliku "tunne-oma-kodumaad" reisi. Esimene daam viidi Paistusse. Teise sihtkoht (nagu minu meelehärmiks selgus) oli Navi küla, Võru külje all. Alles sealt viidi siis viimane reisija Tartusse.
Oleks seda teadnud, võtnuks Pärnust tavalise Viljandi-Tartu liinibussi.
Aga tehtud see sõit sai, kiirelt ja efektiivselt.
Ja nutikas lugeja tegi ilmselt ka järelduse, et ju siis sõiduks läks.
Tõsi.
Kuigi meil oli väljasõidukõlblik ainult see Commander, tundus ebaõige hoida vinksvonks masinat Eestis veel kuu või isegi mitu kuni konvoi moodustub.
Panin üksi ajama, auto triiki, (postipakid kolmelt abistajalt nelja kohta, varurehvid, 10 kustutit, akupangad, auto standardvarustus) sabas haagis T5 mootoriga.
Hommikul pool kaheksa sain auto tangitud ja Pärnu maantee rataste alla. Plaan oli sõita kuni jaksan, heal juhul Ukrainasse välja.
Nii ka läks - auto oli mugav, rekkasid nädalavahetusel teedel vähem ja 3l+160kw kapoti all tegid möödasõidudki vägagi hõlpsaks. Tõsi, sellel mõnul olid ka oma miinused:
Meie aja järgi olin piiril juba 22:30. Rohelises järjekorras seisis kümmekond autot, kelle järel sappa võtsin. Ja siis seisime tubli poolteist tundi - punktis sees oli terve kimp reisibusse, mida menetleti ja mille tõttu lasti sõidukaid sisse vähem, et bussid mahuks manööverdama.
Lõpuks lasti minu eest ports autosid tõkkepuu alt sisse, aga nunnu ja sõbralik piirivalveneiu tuli mulle selgitama, et ma peaks seisma hoopis transiidisabas. Vaidlesin, mis ma vaidlesin, aga neiu väitis, et isegi kui ta mu rohelisse sappa sisse lubab, visatakse mind punktist sootuks välja ikkagi transiiti sabatama.
Lõpuks paigutas ta mind värava kõrvale platsile lubaduse mind järgmise transiidi autode portsuga ilma sabatamata sisse lubada.
Nii ka läks. Passikontrolli järjekorras oli küll küsimus, et mida kuradit ma transiidis teen kui midagi deklareerida ei ole. Tegin kannataja näo pähe ja seletasin, et ise ka imestan, aga käsk anti ja see ju vanem kui meie.
Tollis pisut vaidlemist, kas inimesed võivad kasutatud automootoreid ilma mingite paberite üle piiri viia - lõpuks jäädi seisukohale, et muidu ei või, aga kui ma viin enda auto mootorit Ukrainasse teisele enda autole varuosadeks, siis ikka natuke võib.
Ukraina pool läks libedalt ja kell 4 öösel kloppisin juba hotelli uksele.
Hommikul vara üles, kohv lipsu taha ja Nova Poshtasse pakke saatma. See tehtud siis laadisin maha mootori ja rallisin Lvivi.
Lvivis oli põhiline see, et uhke ja läikiv maastur saaks veidi robustsema värvkatte.
Eestis värvimine tundus veidi tarbetu ajakulu kui Lvivis on elukutseline automaaler Tarass, kes värvib armeeautosid vabatahtlikuna, küsides raha vaid töökoja ja kulumaterjalide eest.
Loputasin mündipesulas auto puhtaks, viisin Tarassi juurde ja ise kesklinna sööma-jooma ja öömajale.
Järgmisel hommikul sain värvitud masina kätte ja andsin selle ja haagise Soldatskij Privali töötajatele üle, kes selle Zaporižžjesse ja sealt edasi 65. brigaadile toimetavad.
Privali omad olid nii kenad, et viskasid mu kesklinna ära ja polnudki muud kui kell kaks Lviv-Tartu SEM BUS bussile kobida.
Kuni Pärnuni läks bussisõit vägagi valutult. Pärnus pani senine buss edasi Tallinna suunda, aga mind kahe prouaga istutati ümber väikebussile.
See buss tegi korraliku "tunne-oma-kodumaad" reisi. Esimene daam viidi Paistusse. Teise sihtkoht (nagu minu meelehärmiks selgus) oli Navi küla, Võru külje all. Alles sealt viidi siis viimane reisija Tartusse.
Oleks seda teadnud, võtnuks Pärnust tavalise Viljandi-Tartu liinibussi.
Aga tehtud see sõit sai, kiirelt ja efektiivselt.