20-04-2026, 22:06 PM
Kuna kaasvõitleja Nastik ostab autosid juurde, peab ju ometigi see rivi ka teisest otsast lühenema.
Seega laadisin reedel Jumpy piripardani täis - varujooks rattaid, kümme telekat, kast riideid, tosin kustutit, kaks suurt UPSi droonikoolile, Klicki annetatud akupangad ja ksf! annetatud taskulambid.
Laupäeva varahommikul siis paak täis ja teele. Sõitsin kenasti selles graafikus, et õhtuks piiril ja heal juhul sama kuupäeva sees ka üle piiri.
Aga siis hakkas ühes Ukraina volontjoride vestlusgrupis silma kaasmaalase abipalve - Poola kiirteel kooles auto.
Neli tundi hiljem olin rekkaparklas, kuhu politsei kutsutud evakuaator oli lohistanud Toyota Hiluxi koos selle sabas olnud majasuuruse medpunkti haagisega.
Kiirelt sai selgeks, et see Hilux omal jalal siit parklast ei liigu ja seejärel hakkasime olukorda lahendama. Autoga oli lihtne. See liigub töökotta kindlustuse kulul ja seal tegeletakse.
Aga seda haagist ei saanud ka ju vedelema jätta. Ohkasin ja riputasin selle maja Jumpy konksu otsa.
Tirisin haagise (sõnadest jääb puudu kirjeldamaks, mis tunne on ülesmäge minnes rekkadele jalgu jääda) lähimasse väikelinna ja suutsime leida valvega parkimiskoha.
Aga kokkuvõttes läks selle probleemi lahendamisega mitu tundi ja piirile jõudmine nihkus hilisemaks.
Positiivne oli see, et jalameheks jäänud hiluxijuht Mõkhailo võttis osa teest enda roolida.
Öösel jõudsime piirile. Poola poolel läks seekord vaid viis minutit ja ka ukrainlased ei tukkunud.
Kokku oli ületus ca pool tundi
Ööbisime Volodõmõris. Järgmisel hommikul veeresime Lvivi, enamuse koormat ladusin Nova Poshtasse ja ülejäänud päev oli vaba kultuurseks meelelahutuseks - külastasin Lvivi rahvamuusikute pidu sealses vabaõhumuuseumis.
Järgmisel hommikul andsin auto üle Ukraina vabatahtlikule, Oleksandrile, kes viib auto Sumõsse. Ennast lasin kesklinna ära visata ja kobisin järgmiseks kahekümne neljaks tunniks Lviv-Tallinn liinibussile.
Seega laadisin reedel Jumpy piripardani täis - varujooks rattaid, kümme telekat, kast riideid, tosin kustutit, kaks suurt UPSi droonikoolile, Klicki annetatud akupangad ja ksf! annetatud taskulambid.
Laupäeva varahommikul siis paak täis ja teele. Sõitsin kenasti selles graafikus, et õhtuks piiril ja heal juhul sama kuupäeva sees ka üle piiri.
Aga siis hakkas ühes Ukraina volontjoride vestlusgrupis silma kaasmaalase abipalve - Poola kiirteel kooles auto.
Neli tundi hiljem olin rekkaparklas, kuhu politsei kutsutud evakuaator oli lohistanud Toyota Hiluxi koos selle sabas olnud majasuuruse medpunkti haagisega.
Kiirelt sai selgeks, et see Hilux omal jalal siit parklast ei liigu ja seejärel hakkasime olukorda lahendama. Autoga oli lihtne. See liigub töökotta kindlustuse kulul ja seal tegeletakse.
Aga seda haagist ei saanud ka ju vedelema jätta. Ohkasin ja riputasin selle maja Jumpy konksu otsa.
Tirisin haagise (sõnadest jääb puudu kirjeldamaks, mis tunne on ülesmäge minnes rekkadele jalgu jääda) lähimasse väikelinna ja suutsime leida valvega parkimiskoha.
Aga kokkuvõttes läks selle probleemi lahendamisega mitu tundi ja piirile jõudmine nihkus hilisemaks.
Positiivne oli see, et jalameheks jäänud hiluxijuht Mõkhailo võttis osa teest enda roolida.
Öösel jõudsime piirile. Poola poolel läks seekord vaid viis minutit ja ka ukrainlased ei tukkunud.
Kokku oli ületus ca pool tundi
Ööbisime Volodõmõris. Järgmisel hommikul veeresime Lvivi, enamuse koormat ladusin Nova Poshtasse ja ülejäänud päev oli vaba kultuurseks meelelahutuseks - külastasin Lvivi rahvamuusikute pidu sealses vabaõhumuuseumis.
Järgmisel hommikul andsin auto üle Ukraina vabatahtlikule, Oleksandrile, kes viib auto Sumõsse. Ennast lasin kesklinna ära visata ja kobisin järgmiseks kahekümne neljaks tunniks Lviv-Tallinn liinibussile.