[taruvaras]

K-22 perekonna karburaatorid võivad olla väga janused aga samas krutitult vägagi ökonioomsed. Paigaldati neid omal ajal kõigilie GAZ-ilistele: Pobidele, Volgadele, Uljanovski toodangule ja ka molotovile. GAZ 51-le pandav K-22G on teistest K-22 tüüpi karburaatoritest mõnevõrra erinev, kuna jala sisse on paigutatud ka pöörete regulaator. Ehituse iseärasuse tõttu seal sees asuv vedru keerab segusiibri poolde vinna irvakile vabas olekus. Tähtis on, et gaasihoovastiku tagastusvedru oleks sellest suurema tõmbejõuga, et segusiiber ikka korralikult sulguks, siis on pöörded maas ja tühikäigu segu koostist saab siis kruvi abil mahedaks reguleerida. Õkonoomseks tegemise nipp on ka imelihtne. Peadüüsi ees olevat nõela tuleb 1/8 pöörde haaval hakata koomale keerama, see tähendab päripäeva. Iga kord teha proovisõit otsekäiguga umbes 30 KM/h. Kui järsult gaasi andes rebib ja kiirendab jõudsalt, siis jätkuvalt 1/8 pööret nõel sisse ja uuesti proovisõit. Proovsõidud kuni selleni, kui on tunda, et kiirendamine enam nii ergas pole. Kui raskusi ei veeta, võib nii jääda. Koorma puhul võib nõela pisut 1/8- 1/4 pööret välja keerata, et pisut rohkem kütust läbi voolaks. See, kas kütuse tase ujukikambris on pisut kõrgem või madalam ei oma tegelikult väga erilist tähtsust. No, kui tahtmine sportlikult rallitada, siis küll.
Küsin ka ujuki poolt suletava klappnõela kohta, kas on ikka originaal kolmetahuline, mille teraviku koonus sulgeb kütuse pealevoolu või on paigaldatud hilisem neljatahuline "peaga" nõel, mille pea taha  kaela käib "lible", tundmatust materjalist imepisike seibi kujuline tihend, mis ajapikku ikkagi kaasaegse bensu mõjul üles sulab? Enda masinapargil olen viimasena kirjeldatud nõelklapid jõudnud peaaegu kõik likvideerida, see tähendab ilma "libleta" ja isegi peata (tangidega maha lõigatud)  nõel  oma koonusega on nii hästi pessa töödeldud, et nõela koonuspind ise sulgeb kütuse pealevoolu. Ja sellest ajast on "liblest" tingitud uputamised lõppenud.