[Telc]

Selle reisi esimene auto on üle antud ja esimene autojuht kodus tagasi.

Sattusin Viljandi folgil, Untsakate kontserdi vaheajal sõbraga koos suitsu tegema. Ja räägib siis tema, et saab kohe uue auto ja vana Škoda Yeti tahab saata sõdima.

Tehtud-mõeldud. Värskelt hooldatud masina ainsaks mureks olid streikivad kojamehed. Lammarist tuli asendusmootor ja mehhanism, mis selgusid samuti streikivad olema, aga jonni jätkus ja kahe ragamendi peale sai töötav kokku.
Varuratta hankisin ka. See oli autol sünnist saati puudu ja sõber ajas läbi kompressori ja rehvinööri komplektiga.
Mõistagi sai auto laeni täis - varurehvid, kustutid,  camovõrgud, aku, tekke, koormakatteid, köisi... 
... ja siis tuli kõne, et veel kahte võrku on hädasti ja eile vaja, aga need alles Tartus.
Sõitsingi siis Tartu ja Volmari kaudu. Esimese öö olin kohe Poola alguses Suwalki lähedal, teise päeva õhtuks Lvivis.
   
"Soldatskij Privali" vabatahtlik, Maks on vahepeal Ukraina kaitseväkke värvatud. Ja tema üksus Lääne-Ukrainas formeerimisel. Jätsin auto koos Privali mineva varustusega (võrgud panin enne posti) 
tema kätte, et siis ta endistel kolleegidel on asja tema käest autot võtma tulla.
   
Ja mees ise saab vähemalt paaril järgmisel päeval kasarmust vähemalt poodi kui peaks vaja olema.
(postituse kirjutamise hetkel on autojuht juba Zaporižžjest Lvivi teele asunud, et masin 37. brigaadi võitlejatele toimetada)
Siis polnudki muud kui koopereerusime kange vabatahtliku, Sergo Susiga ja sõitsime kahepeale 15 tunniga Przsemyslist Tartusse ja saigi seekord nelja päevaga reis tehtud.