1 tund tagasi
(9 tundi tagasi)kass Kirjutas: Tere!Tore, et oma lugu jagasid.
Peaks vist midagi kostma ka ...
Kiitma ma Sind ei hakka, tagasihoidliku inimesena ma teisi peale iseenda lihtsalt häbenen kiita. Ei oska ka jalgratast kiita või laita, eks ajad olid sellised, et säändsete tallapressidega väntas ringi kogu võitmatu nõukogude rahvas, 1/6 planeedist nagu tavaks oli rääkida. Muidugi välja arvatud tšuktsid, neenetsid ja Kesk - Aasia Karakumi kõrbe piirkonna elanikud, seal lihtsalt ei olnud kvaliteetseid kergliiklusteid tollal...
No ja osa elanikkonda sõitis ka Harkovi, Pensa jt nõukogude jalgrattatehaste kräpiga, nõukogude korra eriti vaenulik element aga jätkas hambad ristis ja rusikas taskus klikiaegsete saksa Wittlerite ja Dürkoppide seljas logistamist.
Mina, kui edasipidipüüdlik noor leeninlane aga soetasin endale päris esimese õige meesteka vist kusagil kuuendas klassis 1976 ja see oli samuti selline Minski tehase mudel nagu teema kangelanegi. Jalgratas on senini alles, ümber Võrtsjärve 30 km/h ma sellega muidugi kunagi (siiani veel) pole sõitnud, pikim reis oligi millalgi 70-ndate teises pooles Raplast Jämejalga, kus teatavasti asus ja ilmselt jätkab ka praegu tööd üks mainekas kitsalt spetsialiseerunud raviasutus ja järgmine päev sealt kiirestii tagasi. Tagasiteel sai Türil tehtud söögipaus, sööklas sõime makarone hakklihakastmega ja jõin söökla ees väljas seisvast gaseeritud vee automaadist 3 kopikalist siirupivett peale ning sõitsime edasi. Kusagil Lelle kandis oli toss täiesti väljas, viskasin teeäärsele heinamaale pikali, oksendasin ja palusin reisikaaslastel mind sinna jätta ja lasta rahus surra. Aga ei, sadistidest harkovi Turistidega klassivennad peksid mind varsti jalule ja õigesti tegid, muidu poleks ma ju saanudki praegu Teile seda vajalikku infot siia trükkida!
Kuna Minsk on veel alles, siis tasuks eesmärgiks võtta mõni uus seiklus nooruse meenutamiseks

