[taruvaras]

Vabandust, et teemast väljun ja parandage, kui ma eksin, aga - ühes Tehnikamaalimas oli juttu ühest soomlase poolt taastatud vanemast Fordist ja muu hulgas ka keretöödest. Seal leidis nimelt liivapritsi asemel kasutamist survepesur (vähemasti mainiti kõrge surve all oleva veega kere saastast puhastamist). Nn survepesuriga eemaldati nii vana värv kui ka rooste. Millised olid eelised - liivaprits õgib edukalt ka metalli, kui rooste eemaldatud ja seepärast võib hoogu minnes mõni ootamatu auk juurde tekkida. Veega seda ohtu ei teki. Lisaks, nagu mainis Valdo, poeb liiv igasugustesse pragudesse ja teda sealt kätte saada, pea võimatu. Vesi aga kuivab lihtsalt ära. Isiklikult mul kogemusi pole, ei liivapritsi ega survestatud veega, ainult trelli otsas oleva traatharjaga. Traatharja variant tundub mulle natuke lahjaks jäävat, ja seda just õnaruste ja pragude pärast, kuhu selle traatharjaga ligi ei pääse. Loo moraal aga - kui rooste eemaldamiseks piisaks vaid harilikust survepesurist (100 bar), siis mõtleksin küll tõsiselt selle soetamisele. Aga ehk on keegi reaalselt proovinud ja oskab vastu vaielda.

Olen ise proovinud survepesur- liivapritsti. Ei meeldinud mulle see variant: võtab pinna haljaks küll, kuid kuivades tõmbab juba punaka kihi peale. Ka liiva kulu on suur, sest see kasutamisel märgub ja taaskasutamine seega võimatu.
Ise kasutan juba mitmendat aastat kuiva liiva pritse. Praegu 2 tk. Esimese ehitasin- täiustasin kivikaitsme püstolist, teise ostsin kaubandusvõrgus müüdava liivapritsi, mis ostes tööle ei hakanudki. Tehasepüstoli liivaimemine oleks pidanud toimuma vastu igasugu füüsikaseadusi. Peale täiendusi- parendusi toimib täielikult. Kuludetailideks on õhudüüs, mis on valmistatud vanast Co keevituse traadi düüsist, ning suudmiku düüsideks kasutan 3 cm pikkusi kapronvooliku juppe. Voolik ise kasutusel veokite õhkpiduri süsteemides. Liivaks sobib kõige peenema fraktsiooniga liiv, mida müüakse ka kaubanduses 40 kg kottide, ca 35 kr. kott. Ise aga ostsin suvel liiva karjäärist 1,5 T 38 krooniga. Loomulikut on vaja ikkagi see peenike liiv ka läbi sõeluda, sest sisaldab ka suuremaid kivikesi. Sõelun liiva vahetult ventlatsiooni imitoru juures. Sõelumisel tekkiv tolm imetakse ära, raskem tera kukub sõelutud liiva kasti, jämedad osad jäävad sõelale. Koonerina kasutan sama läbi pritsi lastud liiva uuesti, jällegi tolm ventileeritakse välja, suurem praht jääb sõelale. Pritsi töösurveks kasutan 7-8 atsi.
Pärast liivapritsi avastamist-leiutamist seisavad liivapaberi rullid ja traatharjakettad puutumatuna siiamaani. Ei ole neist vastast liivapritsile. Levinud arvamusele, et liiv \"sööb\" metalli, kinnitan vastupidist. Ta pommitab roostet niikaua kuni haljas teras vastu tuleb, edasisel liivaga pommitamisel midagi oluliselt ei muutu, tekkinud roosteauk suuremaks ei lähe. Ka ei deformeeru suured pinnad ei termiliselt ega mehaaniliselt sellise väikese pritsiga lastes. Pritsitud pind jääb siidjas-matt, sobilik krundiga katmiseks. Kusagil Foorumis käis läbi arvamus, et liivapritsitud pind muutub aktiivseks ja hakkab kohe roostetama. See on väär. Mul on mõningad detailid mis on puhastatud juba paar aastat tagasi ning katmata aga seisavad ikka haljad. Olen täheldanud, et maanteesoolade-keemiate rooste on aktiivsem, isegi liiv ei pommita viimset kui viimast roostemolekuli välja. Juba järgmisel päeval võivad detailil õhuniiskuse tagajärjel tekkida lokaalsed pruunikad laigud sinna, kust antud detail ennem kõvasti roostetas. Kasutan liivapritsi ka värviga kaetud kummitoodetelt värvi eemaldamiseks. Värvi eemaldab jõudsalt, aga kummtoodet ei kahjusta üldse. Ka on minu prits mugav üksikute roostetäppide ellimineerimisel, üksiku koha puhastatud pinna suurim sõõr on 4-5 mm läbimõõduga.
Niisiis kinnitan veel, et liivapritsile ei ole kodu töökojas vastast.