[Tift]

... kinnikeevitatud kardaaniristist sipelgapiht kaua ei kesta, muidugi kui just mööda laudsiledat pinda ei kulgeta.

Täiesti võimalik, ei vaidle üldse vastu . See "sõlm" ei ole tegelikult ka minu väljamõeldis vaid sain koos niiöelda "projektiga" kaasa. Mõtlesin, et ei hakka teda veel ringi tegema, sest esialgu täidab oma ülesande. Uudishimu rahuldamiseks, kuidas selline asi üleüldse käitub, sobib see "sipelgapiht" päris hästi. Momendil on siis ühes kohas nii pööramisliigend kui ka käänamisliigend. See kooslus, nagu hiljuti selgus, ei ole siiski kõige parem. Oleks võinud tagasilla kiigele panna.. Mida tulevikus võib ka muidugi veel teha.
Aga liigume edasi:
Vahepeal tegelesin hammasrattaga, mis peaks saama installeeritud käigukasti otsa. Kuna on soov käsipidurit kasutada, siis jääb trummel paika, ja see tähendab, et hammasratta alla tuleb teha muhv, mis tooks hammasratta trumlist välja.

Käsipiduri trummel ja terve käigukasti räpane tagaosa annab aimu, et kasti tagaotsa tihend on otsad andnud. Õnneks oli mul see juba varem valmis muretsetud ja hakkasin harutama seda otsa. Lahti sain, aga kokkupanek nii lihtsalt ei käi. Sest kogu see õnn on tarvis enne puhtaks rookida. Sajandite saast on detailide küljes kõvasti kinni ja tuleb varuda kannatust ning pikka meelt nende puhastamisel.
Vahepeal, ikka siis, kui ilm sajune, sai tegeletud mootori ja käigukasti ühendamisega – sidurikojaga. Mulle ei meeldinud kuidagi GAZ-53 sidurikoda oma suuruse poolest, samuti ei tulnud kõne alla VAZ-i käigukasti ja GAZ-i sidurikoja sümbioos. Läksin raskemat teed – “viilisin” 8 mm plaadist välja mootoripoolse võru koos kõikide avade ning nüanssidega. Käigukasti-poolne rõngas oli lihtsam. Siis sättisin käigukasti mootori otsa, üritades vältida võlli mingitkipidi pingessejäämist või viltujäämist. Siis valmistasin tükk-tüki haaval papist šabloonid ja nende järgi 5-mm metallist tükid, passitades neid kohale, igatüht eraldi ja ükshaaval. Lõppkokkuvõttes sain ma selle sidurikoja ka valmis. Väljanägemine pole suurem asi, aga kui ta oma ülesande viisakalt täidab, siis võin välimusele ka lõivu maksta.

Abiks lauajupid ja muud käepärased klotsid sai see kaadervärk sätitud paraja koha peale, pisut fikseeritud ja saigi hakata vaatama, mismoodi padjad ja patjadele alused valmistada. Tundus lihtsaim olevat mootori alt paras karpraud läbi lasta, enne seda mootori karteri kohalt pisut maha lõigates. Sinna oli juba lihtne patjade kinnitused valmistada.

Vahepeal käis “vedru maha”. Tekkis periood, kus mõte ei liikunud ja ei tahtnud traktorile ligemale minnagi. Selle asemel võtsin paberi-pliiatsi ning panin ritta asjad, mida veel vaja. Kuna tegemis on Vaz-i mootoriga, siis tundub päris mõistlik olevat kasutada nii mõndagi veel sellelt masinalt. Parimaks paigaks nende osade hankimisel on vist ikka mõni vanarauaplats. Käisingi ühes kohas kaupa tegemas. Põhimõttelise nõusoleku sain, nüüd vaja asi ise ära teha ..