[Wiki432]

Ei anna see "Druzba" ajalugu ikka asu. Aeg-ajalt lööb vist välja tahtmine olla uuriv ajakirjanik. Või mingi sarnane loom. Äkki peaks üldse uue teema tegema. Minu monoloogidega.
Seekord oli uurimise all teema "maailma esimene membraankarburaator". Sest "Druzba" on ju varustatud membraankarburaatoriga, kuigi tal seda vaja ei ole. Kogu saesüsteem on üles ehitatud nii, et mootor on alati püsti. Või, noh, enam-vähem. Langetuseks pikali keerata ei lase kasvõi need "seljahaigetele" mõeldud kõrged käepidemed. Samuti ka paak, aga seda häda saaks "reguleerida". Niisiis ei oleks "Druzba"le justkui tarviski igas asendis töötavat membraankarburaatorit. Kunagi varem pole venemaal ka ühelgi muul karburaatormootoril sellise tööpõhimõttega bensiinimanustamise süsteemi olnud. Milleks siis oli tarvis "leiutada" selline seade? Ei tea. Oluliselt lihtsam oleks olnud ju võtta mingi väiksema mootorratta karburaator ja kohandada see sae kubatuurile. Ennesõjaaegsed saed olid peaaegu kõik tavaujuki süsteemiga, järelikult selline süsteem toimib niigi. Milleks oli vaja luua- toota mehhanismi, millele polnud ei tootmis, ega ekspluatatsiooni kogemusi? Kopeeriti lihtsalt pimesi midagi? Membraankarburaatorite leiutamis algstaadiumist ta igatahes pärit on, sest õige pea pööras mujal maailmas ujukikamber koos membraaniga harjumuslikult allapoole (mitte ei ole kõrval, nagu KMП-100-l) ja kolbsegusiiber asendus pöördsiibriga.
Esimeseks membraankarburaatoriga saeks on toodud NSU Ural. Näiteks üks link ja teine ka. Eelneva jutu vastukäivalt oli muide ennesõjaaegne ja pööratava saeplaadiga kahemehesaag. Aga see karburaator ei olnud mitte eeskujuks, sest nii välimus, kui ka gaaside - kütuse liikumine olid kardinaalselt erinevad "Druzba" karburaatori omast. Küll aga oli huvitav hulkuda karburaatori tootja "Graetzin" ajaloo jälgedes. Väga muhe oli ära tunda nii IZ-350, kui K-750 karburaatorid. Ainuke, mida ei leidnud, oli see, mida otsisin. Leidsin aga väga huvitava sae: "MAGFAM BS 0". Selle pilte vaadates tuleb karterite kuju väääga tuttav ette ja summuti oleks ka nagu "Druzba 59" moodi. Põhjalikke tehnilisi andmeid kuskilt ei leidnud (ainult see, et 4 Hj. ning on valmistatud nii ühe, kui ka kahemehesaagidena) Ei tea tema kolvimõõtu, kolvikäiku, pole sisemusest pilte ja üleüldse ei tea, mis aastatel seda masinat üldse toodeti. Lisaks on asja segaseks ajamisel mingist ajast hakatud kartereid valama teise valuvormi järgi (enam ei ole üldse "Druzba" moodi) ilma sae tähistust muutmata. Mõistatuseks jäi terve firma ajalugu, eriti saagide tootmise osa. Kus on vanemad mudelid?
Reduktorit ei tasu vaadata, sest "Druzba" reduktori ajalugu viib nähtavasti elektrisaagide ajastusse. Kui N. Liidus juba midagi toodeti, siis ei lastud eriti uut asja "leiutada", kui vähegi võimalik oli.
Paar pilti siis sellest saest:


Sinnakohta see karburaatorit mööda otsimine pidama jäi.