[Mossemees]

Kaks sõbrakest rääkisid ka koertest, üks teadis öölda, et näe, mõnikord on koer targem kui peremees.
Teine ütles:" Jajah, on küll! Mul endal on ka kodus üks selline!"

Jah, üks eelpoolmainitud valvekoertest, vana tark emane koer oli selline, kes mindki üle kavaldas. Muidu need koerad ei kartnud ei äikest, püssipauku ega uusaastaöö ilutulestikku. Äikese ja lasu peale hakkasid kurjalt haukuma, saluuti jälgisid üsna ükskõiksel ilmel. Ja siis korraga, ühel uusaastaööl, veidi enne südaööd, kui esimesed harvad paugud juba kaugemal käisid, tuleb Lessi korraga minu juurde, surub ennast mulle vastu ja ise väriseb. Ma olin üsna üllatunud, et mis siis nüüd? Varem ju mingeid probleeme polnud. Aga koer ikka justkui hirmsasti kardaks, tahab ennast vägisi koos minuga uksest sisse koerakööki pressida. No olgu, lasin ta sisse ja mõtlesin, et silitan ja rahustan teda natuke, kes teab, ehk tõesti kardab. Aga niipea kui koer sisse sai, läks joonelt radiaatori juurde, mille peal mul mõned saiaviilud kuivasid, pistis need krõmps-krõmps nahka ja tahtis õue tagasi, mingit hirmu enam polnud. Vahel harva mul koerad seal sees ikka käisid ja küllap teadsid, et ma radiaatori peal nende jaoks kuivikuid kuivatan. Vana kaval Lessi nuputas välja, kuidas sisse saada ja hea kraami ligi pääseda.