11-05-2014, 10:28 AM
See teema on kahjuks täiega kreeni vajunud. Kuid tuleb tunnistada, et kaks äärmust on mõlemad õiged omas vaates.
Üheltpoolt potipõllumehed ja teiselt poolt elukutselised suurfarmerid.
Olen paljuski PlyVal64 arusaamadega nõus. Suurtel on kergem suuremaid ja uuemaid masinaid (ja üleüldse põllumajandus tehnikat, hooneid omada)
ON täitsa reaalne ka tulla tühja kohapealt suurtegijaks. (viljakuivati näitega) Pole mingi küsimus juhul kui vähegi võimalik saada mingis piirkonnas enda kasutusse üks suurem tehas (võib ka monopoliks nimetada siis juba)
Suurelt põllumaa harimisega ( teraviljakasvatuse ( rukis, kaer ja ka rapis jne)) ei ole võimalik nullist alustada ja ütleme 5a jõuda suurtootjaks.
Üheltpoolt pole maad, teisalt tehnika puudumine. Seetõttu ongi suurtootjateks saanud enamjaolt need noortalunikud, kes on võtnud põllupidamise kellegilt üle (vanemad, sugulased vms)
Samas kinnisvara müügiportaalides olen silmanud palju kohtasid kus müüakse talusid (no elukoht peab ka talunikul olema) ja siiani 95% juhtudest kuulub maja juurde miinimum lubatu maa - ehk 2 hektarit. (hooviala ja väike aed, mõnel veel väike metsajupp oma 10 puuga krundi piiri tähistamaks)
10ha pidajad, kes toodavad väiksemaid saadusi, köögivilju (kurk, tomat, kartul), maasikaid, sõstraid jne ning siia võib ka mesinikud liita, ei suuda suuremat maalappi jälle 2 inimesega harida. Sellisel juhul tõesti pole inimesele ka tuhandeid hektareid vaja.
Samas iga aastaga tuleb järjest rohkem küsimus - mida selle toodanguga teha. Toota on vaid pool tööd ja viimasel 20aastal on neid tootjaid kes oma 10ha peal elatusallikat peavad tekkunud hulgi. On ka neid kes on asukoha/vanuse vms tõttu loobunud. Seetõttu võibki öelda, et 10ha tegelejad elavad veel kuidagi linna ümbruskonnas (enamjaolt kuni 20km raadiuses ära), kuid kaugemad kohad suikuvad unarusse ja rahvas kaob. -
Kaugemale tekibki seetõttu suuri viljakasvatajaid. Seetõttu leidubki PÄrnumaa, Võrumaa, Valgamaa, Lääne ja ida virumaal suuremaid talunike rohkem kui Tartumaa või Harjumaa piirkondades.
Siit ongi tekkinud probleem. Kui inimene peab 10ha põldu, tehnikat selle harimiskes vaja kuid ajaliselt VÄIKEST AEGA - 50h aastas ja see tehnika peab olema veel mitmekülgne, siis leitaksegi, et vene tehnika ajab veel asja ära.
Viljakasvatajad:
Maapiirkondades on suht selline arusaam, et viljakasvatusega elab ära, kui omad 50ha maad. Sellise maa peale jälle osta kallist lääne tehnikat paljud ei tihka. Selline suhtumine kahjuks on jõudnud sinna 250ha, kus pooldatakse veel vene tehnikat. Sellest suurema maa korral piilutakse juba lääne tehnika poole küll. Võimaluste olemasolul (mees kaine ja ei vingu iga töö peale) leiab selline 50ha pidaja veel nooremas eas (35-50a) endale mingi 8h päevas töö juurde. Need kes ei leia, neil ongi kahjuks suht ühe koha peal tatsumine ja maatöö virelemine ees.
Suuremad tootjad leiavad, et aeg maksab, töövahend peab olema usaldusväärne ja töökindel. Seal pole võimalik vene tehnikaga läbi ajada. Nõukogude ajal 10 traktoristi oma mtziga on asendunud ühe ainukese traktoristiga oma lääne masinaga. Masinaid hoitakse rohkem ja sõna kapremont ei tule enamikul kõne allagi. Palju neid lääne traktoreid kuusakoskissegi viidud, kuna pole kohta mis kestaks. Enamikus veel õigustatud, sest oleme ausad, uus tehnika kestab, esimestel 5000tt puhul kooritakse masinalt see esimene koorene masina ressurss ja võetakse järgmine.
Maaelu arenguga on on kahjuks palju seotud ka traditsioonid ja järjepidevus. Nõuka ajal maapiirkonnas, kui vajasid tööd siis kolhoosid, sohvoosid olid otseselt ainuke võimalus. Nüüdseks need raskema elutee ja vähema haridusega inimesed hoiavadki Vene tehnikast 10 küünega kinni.
Olen vaadanud päris mitmeid talusid, kes nõukogude tehnikaga on ajanud siiani välja ja nüüdseks taluperemehe pojad Maaülikooli, Olustvere lõpetanud ja tahavad talupidamises teise tootlikuma suuna võtta. (oli ka nõuka ajal neid inimesi, kes kõrgema kooli lõpetanud, enamikus aga polnud nad traktoristid vaid majandite juhatajad, tööliste ülemused - kes ütlesid mida teha ja kus teha) Tööline omakorda oli just see tüüpiline maaelu edasiviija talupidaja, kes käis 8h tööl, ja pidas kodus 2 siga, lehma ja 30 kana lisaks rääkimata enda aialapist (enamjaolt alla hektari pind)
Tänaseks päevaks nõuda sellelt taluperemehelt, et hakka 500 hektariga majandama oleks nonsens. Ta on suurnud end 50ha üles upitada ja nüüdseks loodab pensionini ära toimetada.
See "nõuka aja jätk" on minuarvates ka üks mitmest põhjusest, miks pooldatakse veel vene t25a, t40am või mtz traktoreid ja nad on väiketalunikel ausees masinaid.
Vene tehnikast üldse - pole olnud ju eales väga universaalset masinat vene ajalgi. Igal masinal oli oma eesmärk. Iga tööline pidi ju päevas saama korra masinat käivitada ja kolvile tule.
sohvoosides
t16m, t16mg - peedivagude ajamises ideaalne Suured lapid kasutuses jne.
mtz80 - raskemate koormate vedu - kõik mida t16 ei jõudnud.
Kolhoosides
t25 lauda traktoriks (sõnniku väljalükkamine laudast ja tööliste kartuli kasvatuse tarbeks kevadel sügisel)
t40am enamjaolt läksid vist heinaniitmise tootmise masinaks.
mtz viljakasvatus külvamine, kivikoristus (kergemad põllutööd) Talvel lükati ka lund koos t150 tega.
t150, k700 kündmine, kultiveerimine.
Esisillaga masinatest
Traktoritest t25a esisillaga versioon on t30-a80 (3 pütane on vtz 2024 või 2028) neid leidub ka Eestis. Aastas on tavaliselt 2-3tk neid ka müügis (hind seal 4,5-6tuhat euri) ja enamike pole ka hoitud hästi. Nende probleemiks on madal esisilla väljavõte, nõrk mootor ja nõrk käigukasti revers plokk) eeliseks on roolivõim. Kusjuures t25 roolivõimuga eksemplaar on belarus 250 või t30-a69 - viimaseid eestis kahjuks vast 100 ringis vaid.
t40am leidub ka ju Eestis palju, kuid enamjaolt väikse kabiini tõttu hoitakse neist eemale.
mtz 52/82 masinad (väikse kabiiniga isendid) on jällegi nii läbiaetud viimase 20aasta jooksul, et enamikule vaja kuusakoski autot tellida.
mtz50/80 jällegi 52/82 ehitamine on kulukas juba vedavast esisillast küsitakse 1000-1200euri ja ei teata mis olukorras sisu on. Ostes ju sisse ei näe.
Tänapäeval aga nõutakse kõiki neid töid vene t25 traktori käest. Soovitakse saada väiksest ülimalt universaalset masinat. Sellist nõudmist suudetakse täita vaid suurte masinatega.
(a'la võetakse üks 150hj masin, sellega kultiveeritakse, külvatakse, väetatakse, küntakse (kui otsekülv siis künd asendub ketaskooreli/randaaliga enamjaolt), koristatakse kive kivikombainiga ja traktor on väga edukas ka talvel lumelükkamisel)
Seega väiketaludel minusilmis ongi hapu seis, sest nad ei suuda endale nii mitmekülgset traktorit hankida.
Teisalt need inimesed kes maal elavad, kuid põhitöökohta omavad linnas - nemad maksavad makse vallale, kes selle raha eest laseb vaid talvel pensionääride sissesõiduteed lumest puhtaks lükata kui kiirabi või matuseauto peaks läbisõitu vajama. Samaaegselt unustatakse paljudes kohtades just need maksumaksjad ära.
Kõige hullemaks ongi maal läinud tänapäeval kahjuks sellised noored, kes ei ole ise midagi kasuliku õppinud, tööl ei käi ja siis kulutavad vallamaja ametnike uksi, soovides paremaid elutingimusi - ise vaid taskupiljardit mängides ja suurperesid sigitades. Teotahe peaks algama ikka iseendast, kasutama ära endale vastavad võimalused. Siin tuleb enamjaolt ka probleem, kuna paljude vajaduste saavutamiseks vajatakse riske, nende võtmiseks laene ja sealt võibki olukord uppi minna paljudel.
Üheltpoolt potipõllumehed ja teiselt poolt elukutselised suurfarmerid.
Olen paljuski PlyVal64 arusaamadega nõus. Suurtel on kergem suuremaid ja uuemaid masinaid (ja üleüldse põllumajandus tehnikat, hooneid omada)
ON täitsa reaalne ka tulla tühja kohapealt suurtegijaks. (viljakuivati näitega) Pole mingi küsimus juhul kui vähegi võimalik saada mingis piirkonnas enda kasutusse üks suurem tehas (võib ka monopoliks nimetada siis juba)
Suurelt põllumaa harimisega ( teraviljakasvatuse ( rukis, kaer ja ka rapis jne)) ei ole võimalik nullist alustada ja ütleme 5a jõuda suurtootjaks.
Üheltpoolt pole maad, teisalt tehnika puudumine. Seetõttu ongi suurtootjateks saanud enamjaolt need noortalunikud, kes on võtnud põllupidamise kellegilt üle (vanemad, sugulased vms)
Samas kinnisvara müügiportaalides olen silmanud palju kohtasid kus müüakse talusid (no elukoht peab ka talunikul olema) ja siiani 95% juhtudest kuulub maja juurde miinimum lubatu maa - ehk 2 hektarit. (hooviala ja väike aed, mõnel veel väike metsajupp oma 10 puuga krundi piiri tähistamaks)
10ha pidajad, kes toodavad väiksemaid saadusi, köögivilju (kurk, tomat, kartul), maasikaid, sõstraid jne ning siia võib ka mesinikud liita, ei suuda suuremat maalappi jälle 2 inimesega harida. Sellisel juhul tõesti pole inimesele ka tuhandeid hektareid vaja.
Samas iga aastaga tuleb järjest rohkem küsimus - mida selle toodanguga teha. Toota on vaid pool tööd ja viimasel 20aastal on neid tootjaid kes oma 10ha peal elatusallikat peavad tekkunud hulgi. On ka neid kes on asukoha/vanuse vms tõttu loobunud. Seetõttu võibki öelda, et 10ha tegelejad elavad veel kuidagi linna ümbruskonnas (enamjaolt kuni 20km raadiuses ära), kuid kaugemad kohad suikuvad unarusse ja rahvas kaob. -
Kaugemale tekibki seetõttu suuri viljakasvatajaid. Seetõttu leidubki PÄrnumaa, Võrumaa, Valgamaa, Lääne ja ida virumaal suuremaid talunike rohkem kui Tartumaa või Harjumaa piirkondades.
Siit ongi tekkinud probleem. Kui inimene peab 10ha põldu, tehnikat selle harimiskes vaja kuid ajaliselt VÄIKEST AEGA - 50h aastas ja see tehnika peab olema veel mitmekülgne, siis leitaksegi, et vene tehnika ajab veel asja ära.
Viljakasvatajad:
Maapiirkondades on suht selline arusaam, et viljakasvatusega elab ära, kui omad 50ha maad. Sellise maa peale jälle osta kallist lääne tehnikat paljud ei tihka. Selline suhtumine kahjuks on jõudnud sinna 250ha, kus pooldatakse veel vene tehnikat. Sellest suurema maa korral piilutakse juba lääne tehnika poole küll. Võimaluste olemasolul (mees kaine ja ei vingu iga töö peale) leiab selline 50ha pidaja veel nooremas eas (35-50a) endale mingi 8h päevas töö juurde. Need kes ei leia, neil ongi kahjuks suht ühe koha peal tatsumine ja maatöö virelemine ees.
Suuremad tootjad leiavad, et aeg maksab, töövahend peab olema usaldusväärne ja töökindel. Seal pole võimalik vene tehnikaga läbi ajada. Nõukogude ajal 10 traktoristi oma mtziga on asendunud ühe ainukese traktoristiga oma lääne masinaga. Masinaid hoitakse rohkem ja sõna kapremont ei tule enamikul kõne allagi. Palju neid lääne traktoreid kuusakoskissegi viidud, kuna pole kohta mis kestaks. Enamikus veel õigustatud, sest oleme ausad, uus tehnika kestab, esimestel 5000tt puhul kooritakse masinalt see esimene koorene masina ressurss ja võetakse järgmine.
Maaelu arenguga on on kahjuks palju seotud ka traditsioonid ja järjepidevus. Nõuka ajal maapiirkonnas, kui vajasid tööd siis kolhoosid, sohvoosid olid otseselt ainuke võimalus. Nüüdseks need raskema elutee ja vähema haridusega inimesed hoiavadki Vene tehnikast 10 küünega kinni.
Olen vaadanud päris mitmeid talusid, kes nõukogude tehnikaga on ajanud siiani välja ja nüüdseks taluperemehe pojad Maaülikooli, Olustvere lõpetanud ja tahavad talupidamises teise tootlikuma suuna võtta. (oli ka nõuka ajal neid inimesi, kes kõrgema kooli lõpetanud, enamikus aga polnud nad traktoristid vaid majandite juhatajad, tööliste ülemused - kes ütlesid mida teha ja kus teha) Tööline omakorda oli just see tüüpiline maaelu edasiviija talupidaja, kes käis 8h tööl, ja pidas kodus 2 siga, lehma ja 30 kana lisaks rääkimata enda aialapist (enamjaolt alla hektari pind)
Tänaseks päevaks nõuda sellelt taluperemehelt, et hakka 500 hektariga majandama oleks nonsens. Ta on suurnud end 50ha üles upitada ja nüüdseks loodab pensionini ära toimetada.
See "nõuka aja jätk" on minuarvates ka üks mitmest põhjusest, miks pooldatakse veel vene t25a, t40am või mtz traktoreid ja nad on väiketalunikel ausees masinaid.
Vene tehnikast üldse - pole olnud ju eales väga universaalset masinat vene ajalgi. Igal masinal oli oma eesmärk. Iga tööline pidi ju päevas saama korra masinat käivitada ja kolvile tule.
sohvoosides
t16m, t16mg - peedivagude ajamises ideaalne Suured lapid kasutuses jne.
mtz80 - raskemate koormate vedu - kõik mida t16 ei jõudnud.
Kolhoosides
t25 lauda traktoriks (sõnniku väljalükkamine laudast ja tööliste kartuli kasvatuse tarbeks kevadel sügisel)
t40am enamjaolt läksid vist heinaniitmise tootmise masinaks.
mtz viljakasvatus külvamine, kivikoristus (kergemad põllutööd) Talvel lükati ka lund koos t150 tega.
t150, k700 kündmine, kultiveerimine.
Esisillaga masinatest
Traktoritest t25a esisillaga versioon on t30-a80 (3 pütane on vtz 2024 või 2028) neid leidub ka Eestis. Aastas on tavaliselt 2-3tk neid ka müügis (hind seal 4,5-6tuhat euri) ja enamike pole ka hoitud hästi. Nende probleemiks on madal esisilla väljavõte, nõrk mootor ja nõrk käigukasti revers plokk) eeliseks on roolivõim. Kusjuures t25 roolivõimuga eksemplaar on belarus 250 või t30-a69 - viimaseid eestis kahjuks vast 100 ringis vaid.
t40am leidub ka ju Eestis palju, kuid enamjaolt väikse kabiini tõttu hoitakse neist eemale.
mtz 52/82 masinad (väikse kabiiniga isendid) on jällegi nii läbiaetud viimase 20aasta jooksul, et enamikule vaja kuusakoski autot tellida.
mtz50/80 jällegi 52/82 ehitamine on kulukas juba vedavast esisillast küsitakse 1000-1200euri ja ei teata mis olukorras sisu on. Ostes ju sisse ei näe.
Tänapäeval aga nõutakse kõiki neid töid vene t25 traktori käest. Soovitakse saada väiksest ülimalt universaalset masinat. Sellist nõudmist suudetakse täita vaid suurte masinatega.
(a'la võetakse üks 150hj masin, sellega kultiveeritakse, külvatakse, väetatakse, küntakse (kui otsekülv siis künd asendub ketaskooreli/randaaliga enamjaolt), koristatakse kive kivikombainiga ja traktor on väga edukas ka talvel lumelükkamisel)
Seega väiketaludel minusilmis ongi hapu seis, sest nad ei suuda endale nii mitmekülgset traktorit hankida.
Teisalt need inimesed kes maal elavad, kuid põhitöökohta omavad linnas - nemad maksavad makse vallale, kes selle raha eest laseb vaid talvel pensionääride sissesõiduteed lumest puhtaks lükata kui kiirabi või matuseauto peaks läbisõitu vajama. Samaaegselt unustatakse paljudes kohtades just need maksumaksjad ära.
Kõige hullemaks ongi maal läinud tänapäeval kahjuks sellised noored, kes ei ole ise midagi kasuliku õppinud, tööl ei käi ja siis kulutavad vallamaja ametnike uksi, soovides paremaid elutingimusi - ise vaid taskupiljardit mängides ja suurperesid sigitades. Teotahe peaks algama ikka iseendast, kasutama ära endale vastavad võimalused. Siin tuleb enamjaolt ka probleem, kuna paljude vajaduste saavutamiseks vajatakse riske, nende võtmiseks laene ja sealt võibki olukord uppi minna paljudel.
On suur vahe, kas elada aastas 1980 või nostalgitseda aastat 1980.