[indreksirk]

Vabandan väga, ette ja taha ja tunnistan kohe, et ei ole asjatundja selle auto alal. Kuid ma siiski olen üsna kindel, et laternates ei peaks mitte olema sellised klaasid. Pigem ilma mustrita klaas või siis väga vähese mustriga. Ja see tiiva peal olev väike tuli, mis ilmselt on ääre- ehk gabariidituli, kas selle korpus ikka peab must olema?

Tegelikult oli nende autodega lihtne: nii, nagu Jossif Vissarionovitš ütles (pomises), siis nii oli. Ja me EI TEA, äkki Vunts ise andis KÄSU need jubinad mustaks värvida??? Kuidas VÄLISTADA selline võimalus sest, nagu ka Hitler, oli Stalin ju tuntud "autode asjatundja"! KÕIK, mida me ei saa välistada, peame me võtma võimaliku tõena. Eriti NLiidu autoehituses, mis puudutab poliiteliidi ja NKVD-KGB sõidukeid. Aga äkki käskis Lavrenti Beria isiklikult "mingid uutmoodi tuled" installida?  

Eks sama ole ka suure enamuse "mis kõik pidi olema" teemaga! Kui mitu Eksperti kasvõi teoorias võiks teada, MIS seal oli??? Tõnis Pappel. Kõik. Minu teada rohkem ennesaõjaaegseid poisse meil enam alles pole. 
Ühes ma olen aga suhteliselt kindel: ksf! Raudpats on küll "päris vana" aga oma silmadega Jossifit, rääkimata Aadust, Ta näinud ei ole  Mis muidugi ei tee "emka" tuleklaasi originaaliks AGA nii suures piires...

Vanasõidukina tunnustamise protsessi läbiviimiseks ei pea konkreetset sõidukit hindav asjatundja olema sündinud enne või samal ajal hinnatava sõidukiga. Esiteks on see lihtsalt võimatu, kuna vanasõidukina tunnustamisele võidakse esitada ka  eelmise sajandi alguses toodetud sõiduk. Vanimad asjatundjad on sündinud 1939. ja 1940. aastal. Teiseks ei anna asjatundja sünniaasta mitte mingit tagatist, et konkreetse sõiduki originaalsus oleks konkreetsele asjatundjale selge. Seetõttu ei ole asjatundjate määramisel võetud aluseks sünniaastat, vaid ikka asjatundlikkust. Loomulikult selle alaga pikemalt tegelenud inimesel on asjatundlikkus eeldatavasti suurem, kui nooremal huvilisel. Kuid enamus meist ei ole universaalsed ja seetõttu võib noor ja põhjalik ekspert olla palju teadlikum mingi konkreetse sõiduki originaalsuse nõuetest kui tema vanem kolleeg. 

Jutte sellest, kuidas keegi isake võis suunata autoehitust, oleme me kõik kuulnud. Enamiku sõidukite kohta on olemas mingil kujul kataloogid ning võimalik leida ka ajaloolisi pilte. Kui mingi detail ei vasta kataloogis või ajastukohasel fotol nähtavale, siis lähtutakse sellest, kas tegemist on ajastukohase detailiga ning antud margiga sobiva detailiga. Näiteks GAZ toodangul võis 30-ndatel olla küll Fordi toodetud või Fordile sarnaseid detaile, kuid ilmselt mitte Renault või Opeli detaile. Samuti on väheusutav, et kasutati detaile, mis olid toodetud üle 10 aasta varem või detaile, mis tulid tootmisse oluliselt hiljem. Oluline kohustus on selles olukorras sõiduki omanikul, kes peab suutma põhjendada, miks just sellist detaili on kasutatud. 

Üldiselt ei ole piisavaks põhjenduseks, et keegi Aadu või Jossif võis anda käsu teha midagi teistmoodi kui ütleb kataloog, vanad fotod või loogika. Vastasel juhul ei ole üldse mõtet sellisel hindamisel ning dokumentaalkirjanduse asemel võime vaadata hoopis ulmefilmi. 

Ehk lähtekoht ei ole mitte selles, kas asjatundja peab teadma kõike viimse detailini, vaid selles, et sõiduki hindamisele esitaja peab ka ise põhjendama. Üldjuhul asjatundjad on piisavalt pädevad, kuid erilisemate sõidukite puhul on omaniku roll suurem. On olnud ka juhtumeid, kus hindamine on katkestatud mitmeteks kuudeks, et saada täiendavat teavet. Selliste "isake võis käskida või kvartali lõpus olid kõik lubatud" põhjenduste tõttu on ka juhtumeid, kus vanasõiduk ongi jäänud tunnustamata või originaalsusprotsent tuvastatud oluliselt madalam. 

Pean tunnistama, et mind veidi häirib see ülbus ja arrogantsus. See on meie ühine hobi ning tegelikult võiks kõigi meie eesmärk olla see, et vanasõidukina tunnustamise käigus antud hinnang oleks võimalikult objektiivne. Sõiduki omanikul võib loomulikult olla soov saada võimalikult kõrge originaalsusprotsent, kuid meie harrastuse jaoks on oluliselt tähtsam, et säiliks enam-vähem ühtlane hindamistase ning originaalist erinevaid detaile ei hakataks järgmiste harrastajate poolt valesti kopeerima. Tunnustan siin neid vanasõiduki omanikke, kes ise juhivad asjatundjate tähelepanu sellele, mis ei vasta originaalile. Toon kaks näidet oma perest, mis on näha ka vanasõidukite registris. 1942. aasta Volkswagen KdF 82 numbriga A042 originaalsusprotsent on hilisemal hindamisel madalam, kuigi sõiduki originaalsus on tegelikkuses oluliselt kasvanud. Lihtsalt teadmised on suuremad ning mitte asjatundjatel, vaid omanikul. Või meie pere kolm DKW-kabrioletti, mille originaalprotsent on hilisematel autodel paberi peal väiksem, kuid tegelikkuses on originaalsus igal järgmisel oluliselt suurem. Järgmisel kevadel tuleb uus tunnustamine teha 2011. aastal musta numbri saanud punasele autole A071. Ja kuigi võrreldes eelmise hindamisega on originaalsus oluliselt paranenud (vahetatud esituled ja esitule klaasid, ukse välislingid, sisepeegel, tagumised kaitserauad, kogu sisustus alates uksepolstritest ja lõpetades kõigi istmetega, lisatud on valmistamisajal kohustuslik parempoolne tagatuli ning värvitud õiget värvi mitmed detailid), siis aktile kantav originaalsusprotsent tuleb kindlasti oluliselt madalam. Lihtsalt teadmised selle sõiduki originaalsusest ning viimistlusviisidest on oluliselt kõrgemad. Selle talve eesmärk on paigaldada ka originaalne armatuurlaud. See auto on nimelt mingil ajal 60-70ndatel kaotanud oma originaalse armatuurlaua, mis asendati hilisema F8 mudeli armatuurlauaga. Püüdsime ka aastaid end õigustada põhjendusega, et äkki meil on üleminekumudel ja ehk paigaldatigi mingi eksperimendi või kelelgi "aadu" korraldusel moodsam armatuurlaud. Paraku sellele mitte mingit kinnitust leitud ei ole ning arvestades keredisaini üht erisust ja valmistamisaega on ka ebaloogiline, et kõigil teistel teadaolevatel F7 kabriolettidel on nii vanadel piltidel kui päriselus kataloogile vastavad armatuurlauad, kuid meil on mitmeid kuid hiljem tootmisse läinud järgmise mudeli armatuurlaud. Lõplik arusaam ajaloolises tões saabus paar aastat tagasi, kui õnnestus saada selle auto kunagise omaniku tütrelt fotod, mis tehtud 50-ndate lõpus. Fotolt on aimatav, et siis on autol olnud ikka kataloogikohane armatuurlaud. Õpime iga päev. 

Vanasõiduki asjatundja ei pea teadma absoluutselt kõiki marke ja mudeleid, see oleks võimatu. Eriti meie väikeses kogukonnas. Hoiame kokku ja austame üksteist, siis saame ühiselt ka parema tulemuse.