27-01-2021, 22:10 PM
Ma loodan, et suudan õigesti järge ajada aga 5 aasta tegemisi küllalt raske joone peal hoida. Ikka tükib mõte mujale hulpima ja Nobeli kirjandus preemiaga mind pole ka õnnistatud, nii et tuleb leppida minu uit mõtetega. Lähme siis edasi. Umbes aasta hoidsin USA automüügi kuulutustel silma peal. e-buy ka sai ikka korra nädalas üle vaadatud, et kas midagigi pakutakse. Tulemus 0. Siis kolm aastat tagasi sai tehtud USA tuur ja koos GAZ A juppidega sai kiigatud ka Buicki kapsaaeda. Seni olin hankinud mõnede härrasmeeste kontaktid, kes kunagi olid ka suure vaimustusega alustanud oma Buicki renoveerimisega aga nagu pahatihti elus juhtub, vaim väsib ja motivatsioon kaob. Päris tühjade kätega ei jäänud, sain raami ja õige Mudel 90 raami. Eelmise omaniku plaan oli ehitada Buick Faeton, aga juba V8 mootoriga ja tänapäevaste sildadega. Nägin mitmeid Buicke aga kõik nad olid ümber ehitatud ja minule kõlbmatud. Selle aja sees lipsas ka oksjonitelt läbi paar originaalset Buicki aga teistsuguste kere tüüpidega. Nende alghinnad olid kuskil 120 000.-$ juures ja tõusid pakkumiste käigus kõvasti. Polnud ju mõtet ilusat autot hinge hinna eest tükkideks võtta ja uut keret käte vahel ehitama hakata. Ja mis kõige hullem, ei teadnud isegi mida mul täpselt vaja.
Ja siis saatus pöördus. Oma Hollandi tuttava kaudu sain teada, et tal üks sõber kolib oma ainsa tütre juurde Uus Meremaale aga tal pisike auto muuseum ja paneb oma autod müüki. Seal kogus oli ka 1932 a Buick Model 67.
Ja mis kõige tähtsam, täielik originaal ja kuna mehel oli müümisega kiire, hind ka mõistlik. Jube huvitava ajalooga auto. 1940 aastal, kui sakslased vallutasid Hollandi, siis Hollandlased tegid mingi provokatsiooni sakslaste vastu ja kasutati seda autot. Suures hirmus müüriti see auto ühe pagari töökoja seinte vahele, lootes seda sakslaste eest kaitsta ja oma tempe varjata. Mehed saadi ikka lõpuks kätte ja lasti maha aga auto vajus unustuste hõlma kuni avastati alles 1972 aastal. Eks ta anti siis pärijatele tagasi ja sealt sattus ta juba sinna eramuuseumisse. Kõige selle jutu kohta anti mulle ka vanad ajalehe artiklid kaasa, kus juttu selle auto leidmisest. Muidugi seda autot enam suurt ei kasutatud. Kuigi aeg oli oma töö teinud ja näiteks väljalaske kollektor oli puru. Töö Hollandis kallis ja omanik lasi selle asemel mingi käki kokku keevitada. Ka oli üks mootori pool värvitud siniseks ja teine pool jäänud siis originaalseks ehk roheliseks. Ka olid välja vahetatud mõned juhtmed. Aga eks 8 aastat oli autot ekspluateeritud ka. Tõin ta Eestisse. Värvisin pool mootorit jälle roheliseks, vahetasin juhtmed, kutsusin komisjoni, 98% originaalsust ja must number. Käisin selle autoga ka O2 filmivõtetel, aga filmile jäi ta ainult mõneks sekundiks.
Kuna jutt veel väga pikk, enne kui me loo peategelase juurde jõuame, siis väike paus...
Ja siis saatus pöördus. Oma Hollandi tuttava kaudu sain teada, et tal üks sõber kolib oma ainsa tütre juurde Uus Meremaale aga tal pisike auto muuseum ja paneb oma autod müüki. Seal kogus oli ka 1932 a Buick Model 67.
Ja mis kõige tähtsam, täielik originaal ja kuna mehel oli müümisega kiire, hind ka mõistlik. Jube huvitava ajalooga auto. 1940 aastal, kui sakslased vallutasid Hollandi, siis Hollandlased tegid mingi provokatsiooni sakslaste vastu ja kasutati seda autot. Suures hirmus müüriti see auto ühe pagari töökoja seinte vahele, lootes seda sakslaste eest kaitsta ja oma tempe varjata. Mehed saadi ikka lõpuks kätte ja lasti maha aga auto vajus unustuste hõlma kuni avastati alles 1972 aastal. Eks ta anti siis pärijatele tagasi ja sealt sattus ta juba sinna eramuuseumisse. Kõige selle jutu kohta anti mulle ka vanad ajalehe artiklid kaasa, kus juttu selle auto leidmisest. Muidugi seda autot enam suurt ei kasutatud. Kuigi aeg oli oma töö teinud ja näiteks väljalaske kollektor oli puru. Töö Hollandis kallis ja omanik lasi selle asemel mingi käki kokku keevitada. Ka oli üks mootori pool värvitud siniseks ja teine pool jäänud siis originaalseks ehk roheliseks. Ka olid välja vahetatud mõned juhtmed. Aga eks 8 aastat oli autot ekspluateeritud ka. Tõin ta Eestisse. Värvisin pool mootorit jälle roheliseks, vahetasin juhtmed, kutsusin komisjoni, 98% originaalsust ja must number. Käisin selle autoga ka O2 filmivõtetel, aga filmile jäi ta ainult mõneks sekundiks.
Kuna jutt veel väga pikk, enne kui me loo peategelase juurde jõuame, siis väike paus...