[indreksirk]

L-1 üks poritiib sai pahteldatud, krunditud ja kivikaitse ka peale. Muidugi 1930-ndatel nii ei tehtud aga mul pole õrna aimugi kuidas see poritiibade ja põhja alumisi pindu tol kaugel ajal töödeldi. Ja ka millega töödeldi. Kui kellelgi on mingit infi, võiks eneseharimise mõttes siia üles panna.

Kivikaitse 30-ndate autol ei ole hea mõte. Sellist tehnoloogiat kardetavasti ei kasutatud. Üldiselt kivikaitse all mõistetakse sellist karedat ja struktuuriga paksemat katet. Värvi koostise ja paksuse sisse keegi ei näe, misõttu võiks kasutada sellist katet, mis jätab ikkagi sileda pinna. Küsimus ei ole niivõrd asja nimes, kui väljanägemises. On isegi sellist pattu aastaid tagasi tehtud, kuid lõpuks on see häiriv kaasaaegne element. 

Kui palju ja millistes oludes on konkreetset autot plaanis kasutada? Vastuses sellele küsimusele on vastus maalri ettepanekule kasutada krobelist kivikaitset. Kui on soov iga kuu läbida kruusateedel talveralli, siis on kivikaitse asjakohane. Kui aga mõnisada kilomeetrit aastas mööda asfaltteid, siis on tavaline pinnavärv igati asjakohane. Tõsi - eeltöö kvaliteet peab ka poritiiva sisepinnal olema kas a) lähedane välispinnaga või b) tuleb teha süda kõvaks ning jätta siseküljel osa mõlke või keevisjälgi nähtavaks. Viimast varianti olen ise kasutanud. Kivikaitse katab kõik ühtlase paksu säbruga ning peidab sellised kohad. 

Lihtsalt arvamus - Eestis ei ole restaureerimise koodeksit ja igaühel on vaba voli. Kivikaitse mittenähtaval pinnal üldjuhul ei mõjuta ka vanasõidukina tunnustamist enam kui märkuse ning äärmisel juhul sümboolse punktide vähendamisega. Nähtaval välispinnal tuleks aga nii vanade autode puhul sellist krobelist pinda püüda vältida ning võib olla üsna karmi hinnanguga.